Tänapäeva maailma kujunemine
Kursus pakub interdistsiplinaarset ja probleemipõhist sissevaadet nüüdisaegsete globaalprobleemide ajaloolistesse juurtesse, kutsudes tudengeid kriitiliselt mõtestama ideid, uskumusi ja protsesse, mis on kujundanud meie poliitilist, sotsiaalset ja kultuurilist tegelikkust.
Loengute ja seminaride kaudu, mida viivad läbi mitmed tunnustatud õppejõud, käsitletakse suuri ideoloogilisi ja ajaloolisi murdepunkte: rahvusluse ja imperialismi tõusu, religioonide ja ideoloogiate mõju, propaganda arengut, revolutsioonilisi liikumisi, aga ka globaliseerumise, kolonialismi ja mälu poliitikaga seotud küsimusi. Erilist tähelepanu pööratakse kultuuri, religiooni ja ideoloogia rollile moodsa maailma kujunemises.
Kursus arendab tudengite võimet mõista keeruliste ajalooliste nähtuste põhjuslikkust, suhestada minevikku ja olevikku ning kaaluda alternatiivseid ajalookäsitlusi. Tudengitelt oodatakse aktiivset osalemist akadeemilistes aruteludes, allikmaterjalide kriitilist analüüsi ning meeskonnatööoskuste rakendamist grupitööde, sealhulgas taskuhäälingu loomise kaudu.
Kursus Tänapäeva maailma kujunemine annab tulevastele humanitaaridele ja ühiskonnateadlastele väärtuslikud tööriistad teaduspõhiseks maailmamõistmiseks ning tugeva aluse tänapäeva probleemide ajalooliseks tõlgendamiseks. See ei ole kursus valmisvastustest, vaid pigem kutse mõelda kaasa, küsida paremaid küsimusi ja otsida uusi vaatenurki.
Õõܻ
Kristo Nurmis on ajaloo teadur, kes õpetab kursusi 20. sajandi ajaloost, rahvuslusest ning nõukogude ühiskonnast ja kultuurist. Kristo kaitses oma doktoritöö Stanfordi ülikoolis Vene ja Ida-Euroopa ajaloos ning on täiendanud end Fulbrighti stipendiaadina Harvardi ülikoolis. Oma teadustöös uurib ta 20. sajandi varjukülgi, ehk autoritaarseid ja totalitaarseid ideoloogiaid, mis domineerisid, aga ka paelusid, suurt osa tolle aja inimkonnast. Teda huvitab illiberaalne mõtteviis ja selle jätkuv atraktiivsus 21. sajandil. Samuti uurib ta eelmise sajandi globaalset vaimustust propagandast ning arusaamu ühiskonna kiirendatud arengust, inimeste kontrollimisest, juhtimisest ja ümberkasvatamisest.
Marek Tamm on kultuuriajaloo professor ja vanemteadur Ӱ ülikooli humanitaarteaduste instituudis. Ta on TLÜ Kultuuridevaheliste uuringute tippkeskuse ning Kultuuriteaduste ja kunstide doktorikooli nõukogu esimees. Ta on lõpetanud Tartu ülikooli ajaloo ja semiootika erialal (1998), omandanud magistrikraadi keskaja-uuringutes Pariisis, Ecole des Hautes Etudes en Sciences Sociales’is (1999) ja doktorikraadi ajaloo alal Ӱ ülikoolis (2009). Ta on avaldanud viis monograafiat, üle seitsmekümne teadusartikli mitmes keeles ja toimetanud tosinat teaduskogumikku. Tema peamised uurimisvaldkonnad on keskaja Euroopa kultuuriajalugu, ajalookirjutuse teooria ja ajalugu ning kultuurimälu uuringud.
Jaan Lahe on kultuuri- ja religiooniuuringute dotsent. Doktorikraadi teoloogias sai ta 2009. a Tartu ülikoolis väitekirjaga, mis käsitles gnostitsismi ja judaismi seoseid. Tema juhendajaks oli maailma üks tuntumaid gnostitsismi eksperte, professor Kurt Rudolph Saksamaalt. Jaan Lahe on täiendanud ennast õpingute ajal Marburgi ja Berliini Humboldti ülikoolis ning töötanud külalisteadurina Erfurti, Bonni ja Heidelbergi ülikoolis.
Jaan Lahe uurimisvaldkonnaks on usundid Rooma keisririigis – erinevad nn idamaised kultused (Mithras, Isis), gnostitsism ja varane kristlus. Ta on tegev ka tõlkija ja esseistina ning antiikkultuuri populariseerijana.
Helen Geršman on Lähis-Ida uuringute lektor. Täiendanud ennast erinevates ülikoolides Euroopas ja Lähis-Idas omandas ta aastal 2017 Ӱ ülikoolis doktorikraadi kultuuride uuringute erialal. Tema uurimisvaldkonnad on araabia keel, kirjandus ja retoorika.
Üllar Peterson on Lähis-Ida uuringute nooremlektor, kes on keskendunud islamimaailma uurimisele.
Tartu Ülikooli lõpetas ta ajaloo erialal 1998. aastal. Peterson kirjutas 2005. aastal magistritöö džihaadi kontseptsiooni kujunemisest koraanis. Ta on õppinud Kairos ja Teheranis.
Ta on tõlkinud araabia keelest Usāma ibn Munqidhi teose "Õpetlike näidete raamat: Araabia rüütli mälestused" (Tallinn: Ӱ Ülikooli Kirjastus, 2015) ja pärsia keelest Iraani 20. sajandi klassikasse kuuluva Sadeq Hedayati romaani "Pime öökull".
Alari Allik on Jaapani uuringute dotsent. Oma teadustöös keskendub ta omaeluloolisusele keskaegses jaapani kirjanduses ning käsitleb filosoofia ja religiooni mõju kirjanike enesemääratlusele.
Lisaks teadustööle on Alari Allik tegelenud ka klassikalise jaapani kirjanduse tõlkimise ja toimetamisega. Ӱ Ülikooli Kirjastuse "Bibliotheca Asiatica" sarjas on tema tõlkes ilmunud erakmunk Saigyō "Mägikodu" ja Fujiwara noTeika koostatud "Sada luuletust, sada luuletajat", mis annavad hea ülevaate keskaegsest jaapani luulest.
Karsten Brüggemann on poliitilise ja sotsiaalajaloo professor, pärit Hamburgist. Doktorikraadi ajaloo alal sai ta Hamburgi ülikoolis väitekirjaga, mis käsitles Vene kodusõda Balti regioonis, ning habiliteerus Gießeni ülikoolis uurimusega Balti kubermangude kuvandist Vene impeeriumi kultuuriruumis. Ta on olnud külalisprofessor Bremeni ülikoolis ning täiendanud end mitmes Saksamaa ja Rootsi uurimiskeskuses. Peamised uurimisvaldkonnad on Vene ja Nõukogude ajalugu, hõlmates Balti riikide, kodu- ja iseseisvussõdade ajalugu, stalinismi ja hilise sotsialismi kultuuriajalugu. Lisaks sellele tegeleb ta rahvusnarratiivide ja mälukultuuriuuringute ning spordi ja turismi ajalooga. Ta on kirjutanud mitmeid raamatuid, sh Nõukogude Liidu muusikalise masskultuuri analüüsi 1930. aastatel ja Ӱ ajaloo, ning Balti ja Venemaa ajalugu puudutavaid uurimusi.
Eneken Laanes on Ӱ Ülikooli võrdleva kirjandusteaduse professor ja projekti „Mälu ja keskkond“ juht: Tema teadustöö käsitleb rahvusülest kirjandust, filmi ja mälu postsovetlikus Ida-Euroopas. Laanes õppis Tartu Ülikoolis võrdlevat kirjandusteadust. Ta on töötanud Juris Padegsi teadurina Yale'i ülikoolis (2013–2014) ja Kone stipendiaadina Helsingi Kolleegiumis (2019).
Laanese uurimisvaldkonnad on kultuurimälu, traumauuringud, kriitiline teooria ja kultuurianalüüs, kaasaegne kirjandus, subjektsuse teooriad, autobiograafia, maailmakirjandus, rahvusülene kirjandus ja mitmekeelsus, visuaalne ajalugu.
Daniele Monticelli on itaalia uuringute ja semiootika professor. Ta on õppinud, õpetanud ja teadurina töötanud Itaalias, Saksamaal, USAs ja Eestis nii Ӱ kui ka Tartu Ülikoolis. Ta õpetab eesti, itaalia ja inglise keeles kursusi tänapäeva itaalia ühiskonnast, kultuurist ja poliitikast, keelefilosoofiast, võrdlevast kirjandusteadusest, tõlkimisest ning kureerib mitu uurimisseminari nii BA-, MA- kui ka doktoriõppe tasemel. Ta on osalenud ja osaleb mitme nõukogu ja komisjoni töös nii Eesti ülikoolides kui ka ühiskonnas ning on oluliselt panustanud romanistika ja tõlke programmide arengusse Ӱ Ülikoolis. Ta on aktiivne ka ilukirjanduse tõlkijana eesti-itaalia suunal ning panustab kultuurilisse ja poliitilisse arutelusse Eesti meedias ja ühiskonnas.
Daniele Monticelli teadustegevust iseloomustab lai interdistsiplinaarne haare. Ta uurib tõlkimise ja tõlgete kultuurilist ja ideoloogilist aspekti, eriti seoses rahvusliku identiteedi kujunemise, sotsiaalsete muutuste ning totalitaarsete režiimide ja tsensuuriga. Tema teoreetilised huvid seostuvad kõigepealt kultuurisemiootika, poststrukturalismi ning kriitilise teooriaga, eriti Giorgio Agambeni, Jacques Rancière’i ja Alain Badiou' poliitiliste kontseptsioonidega. Ta on analüüsinud poliitilisi kujutelmaid ehk utoopiaid ja düstoopiaid ning tunnete, kirede ja aistingute konstrueerimist ilukirjanduses. Ta esindab Eestit Euroopa teadusvõrgustiku HERA (Humanities in the European Research Area) juhatuses. Ta on juhtinud ja koordineerinud mitut uurimisrühma ja teadusprojekti tõlke ja lingvistika valdkonnas.
Ülo Siirak on romanistika lektor. Ta on läbi aastate andnud loenguid, mis puudutavad romanistika üldküsimusi ja romaani keelte eelset aega, nagu ladina keel, Rooma tsivilisatsioon ja Rooma kirjandus, sissejuhatus romanistikasse. 2016/2017. õppeaasta kevadest annab ta ka prantsuse keele ajalugu ning maailmakirjanduse kursuse raames loengut ja seminari Apuleiuse "Kuldse eesli" kohta. Prantsuse keele eriala ainetest on ta andnud prantsuse keele morfoloogiat ja süntaksi, prantsuse keele leksikoloogiat ja fonoloogiat, erikursusena ka seminari Prantsuse humanistidest. Läbi aastate on ta andnud kursust Prantsusmaa ajalugu ja ühiskond pärast Prantsuse revolutsiooni.
Ülo Siiraku teaduslikud huvid puudutavad eelkõige Rooma kirjandust ja selle retseptsiooni Prantsuse ja Itaalia humanistide poolt, sellega seoses ka Prantsuse humanismi tervikuna ning humanistide tegevuse mõjul tänapäeva prantsuse keele väljakujunemist. Tema huvide hulka kuulub ka uuem ladinakeelne kirjandus, mille üheks näiteks on Einhardi "Karl Suure eluloo" tõlke ilmumine "Keskaja kirjanduse antoloogias".
Ülo Siirak on olnud aastaid tegev leksikograafina ja teeb aktiivselt kaastööd „Suure eesti-prantsuse sõnaraamatu“ koostamisel. Tegemist on rahvusvahelise projektiga, mille üheks eestipoolseks partneriks on Eesti Keele Instituut. Ta kuulub ka sõnaraamatu projekti elluviimiseks loodud Eesti-Prantsuse Leksikograafiaühingu juhatusse.
Jekaterina Koort on Hiina uuringute külalislektor.