����Ӱ��

See on Eestis esimene digihumanitaaria õppekava, mis pakub kõigile üliõpilastele võimaluse 48 EAP ulatuses omandada olulisemad teoreetilised ja praktilised teadmised sellest uuest ja kiiresti arenevast interdistsiplinaarsest valdkonnast

Digihumanitaaria (ingl digital humanities) on viimase tosina aasta jooksul kuju võtnud teadusvaldkond, kus saavad kokku humanitaarteaduslik aines ja vaatenurk ning infotehnoloogilised uurimisvõimalused ja -meetodid. Uus õppekava annab valdkonnast süstemaatilise ülevaate, pakkudes ühtlasi nii tehnilisi oskusi digihumanitaarseks analüüsiks kui ka kriitilist pädevust digihumanitaaria võimaluste adekvaatseks hindamiseks.

Õppekava koosneb kaheksast ainest, iga semester loetakse neist kahte. Aine “Sissejuhatus digihumanitaariasse” pakub teadmisi valdkonna kujunemisest, eesmärkidest ja mõistevarast ning tutvustab tähtsamaid digihumanitaaria suundi ja uurimismeetodeid. Loenguid täiendavad seminariarutelud valdkonna alustekstidest ja praktikumid digiandmebaaside ja digiteerimistehnoloogiate tundmaõppimiseks.

“Digihumanitaaria tehnoloogiad” on praktilise iseloomuga aine, mille eesmärk on luua eeldused digitehnoloogiliste abivahendite kasutamiseks ja nende loomiseks ning pakkuda algoskusi programmeerimise valdkonnas. Aine “Tehnoloogia ja ühiskond” vaagib digitehnoloogia rolli kultuuris ja ühiskonnas ning pakub sissevaate tehnoloogia uurimise teoreetilistesse alustesse ja filosoofilistesse koolkondadesse.

“Digitaalne kultuuriloome” on aine, mille siht on anda teadmisi digitaalse kultuuriloome võimalustest ja eripäradest, keskendudes digitaalse kirjanduse, uue meedia kunsti, arvutimängude ja virtuaalse reaalsuse ajaloolise arengu, eri liikide ja avaldumisvormide käsitlemisele. Aine “Digitaalne informatsioon ja kommunikatsioon” pakub süsteemseid teadmisi digiajastu meedia- ja kommunikatsiooniteooriatest, meetoditest ja rakendustest, analüüsib digiteerimise ja digitaalse informatsiooni rolli tänapäeva ühiskonnas ning loob eeldused oskamaks hallata digitaalset informatsiooni.

Järgmised kaks kursust, “Kvantitatiivne digihumanitaaria” ja “Kvalitatiivne digihumanitaaria” on praktilise iseloomuga ning mõeldud esmaste oskuste kujunemiseks digitehnoloogia kvantitatiivsete ja kvalitatiivsete analüüsimeetodite valdkonnas. Oluline ongi meeles pidada, et tänapäeva digihumanitaaria ei huvitu üksnes suurte andmete, vaid niisamuti üksikjuhtumite analüüsist, niisamuti analüüsitulemuste visualiseerimisest. Tekstikaeve ja sõnastatistika kõrvale on juba mõne aja eest siginenud piltide, helide, asjade digitaalne uurimine, kus rõhk on pigem kvalitatiivsetel mudelitel, info visualiseerimisel, transmeedia lahendustel jne.

Viimaks pakub aine “Keel ja tehnoloogia” ülevaate suulise ja kirjakeele tehnoloogilistest analüüsi- ja rakendusvõimalustest, alusteadmised ja praktilised oskused suurte tekstiliste andmemahtude töötlemiseks ning oskused keelemustrite kvalitatiivseks tõlgendamiseks.

Digihumanitaaria kõrvaleriala õpetamisse on kaasatud suur hulk õppejõude nii digitehnoloogiate kui ka humanitaarteaduste instituudist, samuti külalisõppejõude mitmelt poolt mujal. Õppekava kuraatorid on prof. Marek Tamm, prof. Piret Viires ja dr. Terje Väljataga.

Õppekavaga saab lähemalt tutvuda .