Quo vadis, Jaapan?
Kellelegi ei tule enam ilmselt suure üllatusena see, et Jaapani majandusel ei lähe 21. sajandi globaalses konkurentsis hästi. Õigemini oleks öelda, et hästi ei lähe võrreldes möödunud sajandi 1960-70-ndatel saavutatud eduga, mis põhines nn jaapani stiilis juhtimismudelil ja mida nimetati õigustatult "Jaapani imeks".
Sellist tendentsi, kus mõni riik pärast suurt majandusedu satub jätkuva majanduslanguse keerisesse, nimetatakse täna "japaniseerumiseks" (ingl k Japanization). Siiski on Jaapan endiselt maailma suurte majanduste tipus, olles küll loovutanud pingereas oma senise teise koha Hiinale ja taandunud kolmandale positsioonile.
Jätkuvast masust tingitud ühiskondlikud probleemid
Alates 1980-ndate lõpul majandusmulli (jpn k baburu) lõhkemisest on Jaapan vaevelnud mitmesuguste sotsiaalsete hädade käes: rahvastiku kiire vananemine ja jätkuv rahvastiku vähenemise tendents, ettevõtete restruktureerimise tagajärjel töötus, kodutus ja ebakindlus tööturul ning üha suurenev hulk inimesi, kes ei tööta ega õpi (NEET – Not in Education, Employment, or Training). Järjest rohkem noori mehi eelistab naistega silmast-silma suhtlemisele virtuaalkaunitaridega kohtinguid ja suhteid internetivõrgus (nn "herbivoorsed mehed") ning noored naised ei leia partnerile seatud liig kõrgete nõudmiste tõttu abielukaaslast, elades koos vanematega ja nende kulul ka veel 30-40-ndates eluaastates (nn parasaito ehk "parasiit-üksikud naised").
Niisiis tuleneb laste vähesus ühelt poolt nähtusest, mida nimetatakse irooniliselt ühiskonnas vohavaks "tsölibaatia sündroomiks" (jpn k sekkusu shinai shokogun). Teisalt viib järjekindlalt ilmselge demograafilise katastroofini jõudsalt vananev ühiskond – Jaapanis on praegu rohkem kui 60 000 üle 100-aastase vanuri, kes enamasti on üksikud ja vajavad hoolt. Juba praegu on kolmandik Jaapani elanikest vanemad kui 60-aastased, kuid aastaks 2036 prognoositakse seenioride (65-aastased ja vanemad) suhtarvuks tööealisest elanikkonnast (15-65-aastased) koguni 60%, mis ületab eurooplaste kõige halvemadki tulevikukartused oma ühiskondade vananemise ees. Üheks probleemi lahendamise viisiks võiks olla välismaist päritolu tööjõu riiki lubamine, kuid selles suhtes on Jaapani valitsus jätkuvalt tõrjuval positsioonil, seades isegi hooldekodude ja haiglate personalile ebamõistlikult kõrged keelenõuded ja professionaalsete oskuste standardid.
Samas võib vabalt väita, et demograafilise kriisi põhjustatud probleemidega tegelemisel on Jaapan muust maailmast oma 20 aastat ees – aktiivse tööea pikendamiseks toimib neil juba aastaid ümberõppe süsteem pensionäridele ja väheneva rahvastiku tingimustes otsitakse aktiivselt lahendusi üha kasvavale vanurite hulgale hoolekande tagamiseks, muuhulgas töötades välja sotsiaal- ja hooldusteenust pakkuvaid roboteid. Lisaks kehvale majandusseisule lahenduse otsimisele tuleb Jaapani valitsusel jätkuvalt rinda pista ka 2011. aasta suurkatastroofi tagajärgedega. Kuigi Tōhoku piirkonda tabanud nn kolmik-tragöödiast (maavärin, hiidlaine ja tuumakatastroof) on möödunud juba viis aastat, elavad kümned tuhanded pääsenud endiselt ajutistes elupaikades, neist paljud on töökohtade kadumise tõttu jäänudki töötuks ja ka Fukushima tuumajaamas ei ole probleemid veel lahendatud.
Samas on häda sunnil järjest hakatud tööle lülitama katastroofi šoki järel suletud tuumajaamu, sest Jaapani energiavajaduse katteks ei ole piisavalt alternatiive. Katastroofi järgselt on kasvanud rahva rahulolematus valitsusega, sest evakueeritutele lubatud kiire uute eluasemete rajamine on veninud aastaid ja kompensatsioonide väljamaksmise ümber käib kannatanuid solvav keerutamine. Rahulolematuse märgiks on jätkuvad protestiaktsioonid Tōkyō ja teiste linnade tänavatel, kus nõutakse valitsuse otsustavat tegutsemist antud lubadustest kinni pidamiseks ja Fukushima tuumalekke tagajärgede (nii sotsiaalsete kui majanduslike) likvideerimiseks.
Positiivse kuvandi loomine ja abenoomika
Samas on Jaapanis käimas ka suured ümberkorraldused, mis on osaliselt seotud Tōkyōs 2020. aastal toimuvate olümpiamängude ettevalmistusega. Nimelt üritab Jaapani valitsus mõne napi aastaga rajada e-riigi, võib-olla ka tulenevalt soovist avaldada suursündmuse puhul riiki saabuvatele sadadele tuhandetele külalistele muljet jätkuvast innovaatilisusest ja teha seega positiivset kuvandiloomet muidu valdavalt negatiivsete (majandus) uudiste taustal. See väljakutse on suur, sest seni ei ole enamasti seenior-ametnikega mehitatud riigi- ja omavalitsusasutused olnud erilises vaimustuses e-riigi ideest, mille nähtavast tulemustest esimeseks pääsukeseks oli "mai namb" (tõlkes "minu number") nimelise elektroonilise ID tuvastamise süsteemi sisseviimine 2015. aasta jaanuarist.
Jaapani peaminister Shinzō Abe üllitas varsti pärast teistkordset valitsuse etteotsa tõusmist 2012. aastal[i] Jaapani majanduse päästmise programmi, mis pidi peatama edasise ‘japaniseerumise’. Seda nimetatakse nüüd tema kui uue majanduspoliitika initsiaatori järgi abenoomikaks. Abenoomika seadis kolm põhisuunda, mida peaminister nimetas ühtset eesmärki teenivateks ‘kolmeks nooleks’: esiteks majanduses ringleva rahamassi suurendamine ja inflatsiooni ohjamine 2% tasemele; teiseks paindlikum finantspoliitika, mis peaks majandust stimuleerima lühemas perspektiivis; ning kolmandaks strukturaalsed reformid ja investeeringud erasektorisse, mille sihiks on pikemaajalist tulevikku silmas pidades sisetarbimise suurendamine majanduse elavdamiseks. Viimane eesmärk pole samuti täitunud, sest lisaks pikaleveninud masuajast tingitud psühholoogilistest takistustest suurema kulutamise ees on sisetarbimise loiduse selgeks põhjuseks ka järkjärgult vähenenud palganumbrid ja kodanike majanduslik ebakindlus laenude võtmiseks.
Abenoomika üheks loosungikirjaks on olnud naiste tööhõive suurendamine, et leevendada töökäte puudusest tingitud kriisi tööturul, kuid seegi ei ole läinud nii libedalt, kui loodeti. Tõsi, järjest rohkem naisi on pärast abiellumist ja pere loomist tööle läinud või sinna naasnud, kuid need on enamasti osaajaga töökohad, mille eest makstav tasu moodustab kõigest 40% samaväärse töö eest täiskoha puhul. Pealegi on üldteada fakt, et tööandjad arvestavad selliste töökohtade koondamise võimalusega juhul, kui ettevõtte majanduslik seis peaks halvenema, ja sellist tegevust toetab ka Jaapani seadusandlus. Tõsiasi on fakt, et hoolimata abenoomika osaks olevast naiste tööhõive suurendamise plaanist pole naisi ettevõtete juhtkondades ega ka parlamendisaadikute seas endisest kuigivõrd rohkem. Selle ühe põhjusena tuuakse välja lastehoiu võimaluste piiratus, mis takistab naistel töö- ja pereelu ühildamist. Niisiis pole ka abenoomika üks peamisi kogu ühiskonnale suunatud loosungeid, milleks on naiste võimestamine Jaapani ühiskonnas, ellu viidud.
Muutuste tuuled Jaapani kaitsepoliitikas
Jaapanil on vaja saada riigi majandus taas jalgele, see aga tingib julgeid samme nii sise- kui välispoliitilisel tandril. 21. sajandil on Jaapani siseriiklikku ja väismaist kuvandit kujundavaks teguriks saanud riigi militaarse võimekuse arendamine. Jaapani kaitseväe Jieitai (sõnasõnalt ‘omakaitsevägi’) staatus on selle Teise maailmasõja järgsest formeerimisest saadik olnud parlamendis pideva tähelepanu all, peamiselt 1947. aastal okupatsiooniaegse valitsuse kehtestatud konstitutsiooni artikliga 9 sätestatud kaitseväe segase staatuse ja piiratud tegutsemisvabaduse tõttu, mis hõlmab lisaks riigikaitsele välisvaenlase eest vaid loodusõnnetuste ja muude riigisiseste suurõnnetuste korral sõjaväe kaasamist päästetöödesse. Jieitai ei saa siiski katastroofipaika kohale minna ilma vastava perfektuuri poolse abipalve ja loata.
Kujukaks näiteks Jieitaile pealesunnitud piirangute tagajärgedest oli 1995. aastal toimunud Kōbe maavärin, mil kaitsevägi pidi kannatlikult ootama pea kaotanud omavalitsuselt volitusi, et tõtata katastroofist räsitud linnaelanikele appi. Kui Kōbe maavärina järel pandi aeglase tegutsemise pärast kogu süü ainuüksi Jieitaile, siis õnnestus neil oma mainet kodanike silmis oluliselt rehabiliteerida 2011. aastal Tōhoku suurkatastroofi ajal, mil Jaapani valitsus võttis kiiresti ohjad enda kätte ja loetud tundidega saadeti piirkonda päästeoperatsioonile üle 200 000 kaitsevälease.
Nagu juba öeldud peaks konstitutsiooni kohaselt olema Jaapani sõjavägi mõeldud vaid kaitseotstarbeks ja sellest tulenesid ka aastakümneteks kehtinud piirangud eri väeliikide väljaarendamisele. Muuhulgas puudutab keeld igasuguse ründerelvastuse omamist, nagu ründelennukid ja lennukikandjad. Kuid alates 2005. aastast on Jaapan jõudsalt arendanud nii laevastikku kui ka asunud täiustama õhukaitseväge, samuti on paigutatud kuue suurlinna lähistele raketitõrjesüsteemid, mis on peamiselt mõeldud heidutusena Põhja-Koreast lähtuvale ohule. Ilmselgelt ärritab Jaapani kaitserelvastuse täiustamine ta lähimaid naabreid, eelkõige Hiinat. Hiina nimelt väidab, justkui leiaks taas aset Jaapani militariseerumine ja sellega seoses suureneks sõja puhkemise oht kogu regioonis.
Hästi teada on fakt, et Jaapanil on kõigi oma naaberriikidega jätkuvad territoriaalsed vaidlused, mille alguseks oli 1952. aasta San Francisco rahuleppega põlistatud Teise maailmasõja tulemused. Juba iga-aastaseks rahvusvahelist tähelepanu tõmbavaks vaatemänguks Ida-Hiina merel on kujunenud Teise maailmasõja lõpu kuupäeva, 15. augusti kanti jäävad vastasseisud Hiina ja Jaapani laevastike vahel vaidlusaluste Senkaku (ehk hiinlastele Diàoyú) saarte lähistel. Ent tegelikkuses on alates 2012. aastast Ida-Aasias ja Lõuna-Hiina mere piirkonnas pingeid suurendanud hoopiski Hiina, hõivates omavoliliselt Spratley saarestikus Scarborough atolli, mida peavad enda omaks ka Filipiinid ja Taiwan.
Veel üheks pöördepunktiks Jieitai tegevuse laiendamisel sai 2004. aastal langetatud otsus osaleda USA vägede koosseisus humanitaarmissioonil Iraagi ülesehitustöödel. Reaktsioonina kaitseväe kaks aastat kestnud esimesele välismissioonile järgnes tugev avalik vastuseis ja kriitika, sest oli ju Jaapan seni rangelt hoidunud sõjaväe lähetamisest piiri taha. Siiski oli see esimene märk Jaapani kui riigi täieulatuslikust sõjajärgsest normaliseerumisest ja püüdest välja rabeleda sõja kaotaja stigmast, mis teda on jälitanud aastakümneid. Pärast Iraaki on Jieitai käinud humanitaarmissioonidel tsunamist laastatud Indoneesias 2005. aastal ja maavärinast muserdatud Haiitil 2010, aga ka rahuvalvemissioonil rahvarahutuste ajal Nepaalis ja Jaapani kaubalaevu turvamas Somaalia vetes. Kuid alati on kinni peetud konstitutsiooniga kehtestatud piiratud volitustest ning Jaapani väed ei ole välismissioonidel osalenud lahingutegevuses.
Välispoliitilised suunamuutused
2014. aasta juulis kinnitas Jaapani valitsus parlamendivaidlused läbinud konstitutsiooni artikkel 9 uue interpretatsiooni, mis võimaldab Jaapanil rakendada kollektiivse enesekaitse põhimõtet. See tähendab sisuliselt, et Jaapan otsustas toetada sõjalise abiga liitlasi juhul, kui neid on rünnatud. See ei meeldi jällegi Hiinale ja Lõuna-Koreale, aga ka suurele hulgale Jaapani enda kodanikele, kes näevad selles ohtlikku militariseerumist. Ent konstitutsiooni artikli selline tõlgendus on lihtsalt must-valgel niigi selge tõsiasja vormistamine, sest iseenesestmõistetavalt on Teise maailmasõja järel peamiselt Okinawa saarel paiknevad USA sõjaväebaasid olnud üle 70 aasta Jaapani panus ta liitlaste julgeoleku tagamisele antud piirkonnas. Neid baase kasutati Korea sõja ajal toetava tagalana ja tänapäeval on need USA-le olulised oma mõju nähtavaks tegemisel regioonis, eriti Taiwani kaitsel.
Ameerika sõjaväebaasid on just viimase aasta-pooleteise jooksul tekitanud Jaapanis aktiivset siseriiklikku debatti, kus ühelt poolt tunnistatakse keset tiheasustust asuvate baasidega kaasnevaid keskkonnaprobleeme, kuid samas jäädakse küüniliselt NIMBY (Not In My Back Yard ehk ‘mitte minu tagahoovis’) vaatenurka toetavale seisukohale. Ülejäänud Jaapani elanikkond ei soovi oma kodu lähedale võõrvägede tugipunkte, jättes kogu Jaapani-USA alliansi koormuse Okinawa kanda – seal asub 75% Jaapani pinnal olevatest ameerika baasidest. Okinawalased peavad ameerika baaside olemasolu oma peasaarel okupatsiooni jätkumiseks. Iseäranis suure tähelepanu all on olnud USA plaan viia keskkonda saastav Futenma õhuväebaas üle Henokosse, mis aga kahjustaks pöördumatult sealset keskkonda ning hävitaks looduskaitsealuseid liike, teiste seas ohustatud mereimetajate nimekirja kantud dugongi. Selle konkreetse ameerika sõjaväebaasi ümber on kohaliku kogukonna ja keskvalitsuse vaheline vaidlus kestnud täpselt 20 aastat, saadetuna okinawalaste massilistest protestiaktsioonidest.[ii] Eriti teravaks pööras vastasseis pisut rohkem kui aasta tagasi, kui Okinawa kuberneriks valiti selgelt baasidevastast poliitikat ajav Takeshi Onaga.
Mõne päeva eest, 16. septembril päädis saaga kohtuotsusega, mis tunnistas prefekti baasidevastase tegevuse illegaalseks ning andis ameeriklastele rohelise tule baasi ehitusega jätkamiseks Henoko lahe korallrahule.[iii] Kuid piirkonnas ebastabiilsust külvav ja oma mõjuvõimu laiendada sooviv Hiina ning Põhja-Koreast lähtuv tuumaoht sunnivad Jaapanit otsima liitlasi regiooni teiste suurte tegijate hulgast ja sõlmima kokkuleppeid, mis ilmselt on Vene-Jaapani suhete järsu soojenemise taga. Käesoleva aasta 6. mail kohtus peaminister Abe Sotšis Venemaa president Putiniga, mida on G7 Vene suunalise isolatsioonipoliitika vaatenurgast lähtudes peetud julgeks sammuks. Siiski lähtub Jaapan Venemaaga bilateraalsete suhete ülessoojendamisel praktilisest vajadusest sõlmida viimaks oma suure naabriga rahulepe ja lahendada Jaapani ajalooliste nn Põhjaterritooriumide küsimus, mis tähendab samas suhete panti panemist oma lähima liitlase USA-ga. Sest samal ajal, kui USA püüab Venemaad igati survestada ta Ukraina, Krimmi ja Ida-Euroopa poliitika pärast, viljeleb Jaapan korraga oma välispoliitilistest huvidest kantud taktikat.
Tundub, et Jaapani püüdlus on saada välja sõltuvussuhtest USA-ga, sest Venemaaga sõbrustamine on välispoliitiline samm, mis läheb Ameerika Ühendriikide praeguse Vene suunalise poliitikaga teravasse vastuollu. Ent näib, et Jaapani peaminister Abele on suhted Venemaaga olulised. Pärast Abe võimule naasmist 2012. aastal on ta eesmärgiks tasakaalustada Hiina võimu kogu Ida-Aasia regioonis, mis kajastub ka 2016. aastal koostatud Jaapani Diplomaatia Sinises Raamatus (Gaikō-seisho). Jaapanil on kindlasti plaan ka nõrgestada Hiina positsiooni, kes on praegu Venemaa suurim partner Ida-Aasias. Eksperdid on veendunud, et Jaapani Vene suunaline lähenemine tuleneb Hiina mõjuvõimu kartusest antud piirkonnas ning faktist, et Jaapani stagneeruv majandus lihtsalt vajab partneriks Venemaad selle tohutu turupotentsiaaliga.[iv] Teiseks on Abel isiklik huvi ja ambitsioon, et ajalooliste Põhjaterritooriumide tagastamine või mingisugune kompromiss antud küsimuses saaks tehtud justnimelt tema valitsemisajal. Abe on Sotši kohtumist nimetanud ‘tõsiseks läbimurdeks Vene-Jaapani suhetes’ ning tema soov on Jaapan ‘lahti rebida sõjajärgse režiimi viljeletud vaimust’ (jpn k sengo rejimu kara no dakkyaku)[v]. Hoolimata sellest, et läbirääkimistel Venemaaga on Jaapani nn ‘nelja saare tees’ endiselt jõus, lähtub Tōkyō kõnelustel ‘tulevikku suunatud lähenemisest’ ja ‘mitte kinnihoidmisest traditsioonilisest seisukohast’ antud küsimuses, mis jätab õhku kompromissi võimalikkuse.
Lisaks poliitilistele eesmärkidele kavatsetakse kokku leppida ka 8-punktist koosnevas koostööplaanis kahe riigi vahel, millesse on lülitatud peale majandusliku ja poliitilise ühistöö ka kultuurivahetusprogramm. Kavas on korraldada veel käesoleva aasta sees Vene-Jaapani tippkohtumine peaminister Abe kodulinnas Yamaguchis, mis oleks Venemaa presidendi esimene visiit Jaapanisse pärast kuueaastast vaheaega. Plaanitava kohtumise osas tegi Venemaa president Putin üllatusliku avalduse pärast septembri alguses toimunud kahe riigipea kohtumist Ida Majanduste Foorumil Vladivostokis. Kõnekas on fakt, et Putin teatas (talle omase riukalikkusega) kavatsetavast Jaapani tippkohtumisest enne, kui Abe jõudis uudise avalikuks teha, jättes Jaapani ilma sellest välja vangerdamise võimalusest. See teeb kindlasti Jaapani suhted USAga keerulisemaks.[vi] Niisiis võib kokkuvõttes öelda, et Jaapan üritab oma uue välispoliitikaga saavutada suuremat mõjujõudu regioonis, püüdes normaliseerida pikaleveninud vaikelus olnud suhteid Venemaaga, mis kindlasti toob kaasa reaktsiooni ka Hiinalt, kuid samas riskib Jaapan pingete tekkimisega oma lähima liitlase Ameerika Ühendriikidega.
