Lugu pildis ehk ajalugu kõneleb plakatite kaudu
See, mis mõne inimese jaoks liigitub paberipahnana prügi kategooriasse, võib ajaloolases äratada äratundmist, elevust ja soovi midagi kaduvat päästa. Nii juhtus ka Keila-Joa Sanatoorsest Internaatkoolist leitud 101 ajalooplakatiga, mille äraviskamine tundus põneva allikmaterjali hävitamisena.
Selliseid plakatid olid läbi aastakümnete illustreeriva õppematerjalina kasutusel koolides terves Nõukogude Liidus, mõnede plakatite tiraažid ulatusid kümnetesse tuhandetesse. Suurem osa plakatitest on pärit 1960.–1970. aastatest, kuid sarnaseid plakateid kasutati juba Eesti Vabariigis ning õnnelikul kombel on nende 101 plakati hulgas ka mitmeid plakateid ka sellest ajast.
Kunagine õppematerjal leidis tee Kodulinna Majja, kus neist Tiina Mägi eestvedamisel seati üles väike näitus fookusega taoliste piltide tõepärasuse aspektil. See, kas plakatid peegeldavad ajaloolist tõde või pigem ideoloogiat, jäeti vaataja otsustada. Tõepoolest, ühelt poolt võivad antud plakatid oma toreduses ja värvikülluses olla esteetiliselt väga nauditavad, muutes ajaloo õppimise huvitavamaks nii põhikooliõpilastele, kellele need algselt suunatud olid, kui ka antud näituse vaatajale, ent teisalt tõstatub siin küsimus sellest, millist lugu need õigupoolest jutustavad ning kas see lugu on üldse sarnane sellele, mida me tänapäeval tõelähedaseks peame.
Siinkohal võtsidki järje üle Ӱ ülikooli ajaloo eriala magistrandid Linda Kaljundi juhendamisel. Intensiivse ajurünnaku käigus said kummutatud skeptilised eelarvamused ning leiti mitmeid võimalusi, kuidas võiksid plakatid leida tänapäeval kasutust. Alguse sai digihumanitaaria pilootprojekt, mille eesmärgiks oli ajaloo populariseerimine plakatikogu säilitamise kaudu digitaalsel kujul. Käisime akadeemilises raamatukogus vaatamas, kuidas saavad paberkujul raamatud internetis kättesaadavaks ning millise teekonna läbivad ka meie ajalooplakatid, et ETERA keskkonda jõuda.
Eesmärgi üks pool sai täidetud plakatite digiteerimise näol, teise poole saavutamisele on kaasa aidanud üliõpilaste isiklikud projektid, milles läheneti plakatitele väga erinevatest vaatenurkadest. Kuna nõukogudeaegsed plakatid olid kahtlemata ideoloogilised, leiti esmalugemisel mitmeid viise, kuidas see ka plakatitel väljendub. Siiski vaid sellise tõlgendusega ei piirdutud ning tähelepanu said mitmedki teised võimalused plakatitel kujutatule lähenemiseks. Kõrvutades aastakümnete taguseid õpikuid kaasaegsetega, selgus näiteks, et vanaaega illustreerivad pildid on tänapäeva õpikutes hoopis varemetekesksemad. Samuti on kadunud ajastuhõngulised laused "kaltsakproletariaadi" vähese "produktiivse töö" kohta.
Selgus ka, et 20. sajandi alguse revolutsioone ilmekalt kujutavatele õppeplakatitele sarnast emotsionaalsust nõukogude aegsetest õpikutest ei leidunud. Võib-olla seetõttu, et võrreldes Venemaaga oli Eesti kontekstis väiksema olulisusega sündmusest möödas omajagu aega. Huvitav on ka tõik, et Ivan Julma nõukogudeaegsetes õpikutes üldiselt ei kajastatud, seda esines rohkem taasiseseisvusmisjärgsetes õpikutes. Plakatid, mis pärinevad Eesti Vabariigist, on mitmel põhjusel ülejäänud kogust erinevad. Neist kumab läbi teistsugune ideoloogia, pildid on valgusküllased, rahvusromantilised ja idealiseerivad. Ühtlasi selgus, et sarnaseid motiive oli liikvel ajalooõpikutes ja teistes kunstiteostes.
Vaata lähemalt .
Autorid: Madli Vendik ja Sandra Nõulik, Ӱ ülikooli ajaloo eriala magistrandid
