����Ӱ��

Mattis Meekleriga kahasse loodud kollektsioone on ta esitlenud ka kahe Tallinn Fashion Weeki ajal. Anna Verschik on kudumismaailmas moeloojana nii vägev superstaar, et talle saadavad tervitusi ka keeletudengite kudumisfännidest vanemad. 

Mõneti tundub see loogilise tee jätk, kuna huvi moe- ja kostüümiajaloo vastu on Annal alati olnud. Juba viiendas ja kuuendas klassis luges ta huviga moe ja disainiga seotud raamatuid, mida parajasti kätte sai. "Mis kudumisse puutub, siis ema õpetas lapsena mingeid lihtsaid võtteid ja mulle hakkas see meeldima. Mulle meeldis kätega meisterdada ja mõelda, et kui ma teen niimoodi, siis mis välja tuleb," räägib Anna.

Lõngad viisid kudumiseni

Paraku jäi aga moe ja kudumisega seonduv soiku seni, kuni tuli aeg tütrega käsitöötunni tarbeks lõnga ostma minna.  "Kujutage ette: nõukogude aja inimene läks üle pika aja taas lõngapoodi ja nägi, kui palju seal erinevaid lõngu oli. Vanasti olid kolmerublane villane ja viierublane villane. Nüüd oli palju erinevaid värve, faktuure, koostisi." Lõngade nägemine tekitas Annas kiusatuse vardad uuesti kätte võtta ja taas kuduma asuda. 

Lõngadega koju jõudes pöördus Anna kõikvõimsa interneti poole ning avastas, et foorumikeskkond Ravelry on täis kudumisega seotud huvigruppe. On Eestist pärit inimesi, rahvusvahelisi huvigruppe, tehnika järgi moodustunud või traditsioonide ümber koondunud gruppe. "On isegi grupp, mille nimi on Linguists with Needles ehk kudumisvarrastega keeleteadlased," naerab Anna. Tõsi, rangelt võttes kõik seal siiski keeleteadlased pole.

Peast ja õmblusteta

Pärast esimesi edusamme hakkas Anna oma kudumeid ka foorumites näitama. Teda eristas teistest harrastajatest tõik, et ta kudus tollal ja koob ka praegu põhiliselt peast ning õmblusteta. "Minu leksikoni sõna "õmblused" ei kuulu," ütleb ta. Põhjuseks see, et muidu peab kuduma mitu tükki eraldi ja need hiljem kokku traageldama. Lõpuks võib aga juhtuda, et see ilu ei kõlba mitte kuhugi, mis sest, et tehtud on õpetuse järgi.

"Figuurid on ju erinevad ja seda teab igaüks, et formaalselt võib olla kahel inimesel sama suurus, kuid erineva keha- kuju ja -proportsioonide tõttu ei pruugi sama ese kõigile sama suurusega inimestele sobida. Kolm sentimeetrit võib kogu asja ära rikkuda," selgitab Anna. Filosoofia on siin lihtne: "Kui kudumine lubab luua riideesemeid kohe ja kolmedimensiooniliselt, siis miks tekitada kangast ja sellest hiljem midagi kokku õmmelda!"

Pärast esimesi foorumitesse riputatud pilte tabas Annat ootamatu edu ja kudumiskaaslased hakkasid temalt õpetusi paluma. Hiljem pakkus ta neid juba ajakirjale Käsitöö, sealt edasi on tema kirjutisi avaldatud nii Eesti, Soome kui ka Leedu ajakirjades. 2013. aastal ilmus Anna sulest raamat "Õmblusteta kudumine", kus ta õpetab huvilisi eelkõige strateegiliselt mõtlema. Oma valdkonnas tippu jõudnuna ei tüki ta mõne uue ja põnevama materjali juurde liikuma. "Mingil määral tuleb ikka tagasi vaadata ja tunnustada seda, mis tehtud on, aga kindlasti ei tohi arengut lõpetada," sõnab ta.

Keele ja kudumite konstruktsioonid

Kudumist kui protsessi analüüsib Anna eelkõige konstruktsioonide kaudu ning suhtub sellesse üsna analüütiliselt. Täpselt nagu keeleteadusegi puhul. "Kui mina või mõni teine läheb poodi ja tal on vaja riideid osta, siis vaatab ta, mis sobib või ei sobi. Ainus otsustus on mitte valet asja osta – valet stiili, vormi, riide või materjali mõttes. Aga kui ma teen ise, siis ma loon midagi algusest peale. Paratamatult hakkab inimene sel juhul mõtlema." 

Moe ja stiili küsimused ongi keeleteadlasest kudujat huvitanud mitte selle nurga alt, miks miski on moes, vaid miks kandjale miski sobib. "See ei ole ju ainult väline. Kui inimene ütleb, et mind see asi ei huvita, see on tühine, siis ka see annab edasi sõnumi. Piltlikult öeldes: kui mul on kartulikott seljas, siis ma ikkagi kommunikeerin midagi. Sõnum on alati olemas," selgitab ta.

Annale meeldib lugeda stiilianalüütikuid ja moeteoreetikuid, aga kindlasti ka asju süstematiseerida ja seostada. Ise tegemine arendab inimest ning tema analüütilisust ja ruumilist mõtlemist meeletult. "Mõned asjad, mida ma teadsin enda kohta intuitiivselt, on nüüd selgeks saanud ja ma oskan neid sõnades väljendada," ütleb ta.

Kudumisvarrastega keeleteadlased

Anna sõnul pole ta sugugi ainus kudumishuvilisest keeleteadlane, kes teab, et lingvistika ja kudumine pole üksteisest kaugel asetsevad planeedid, vaid ühe terviku kaks poolkera. Lisaks kudumisvarrastega lingvistidest koosnevale internetigrupile on ta sarnaste huvidega kolleegidega ka lähemalt kokku puutunud. "Soomes kudus suurest auditooriumist loengu ajal umbes kümnendik. Mõtlesin algul, et minul on ju täiesti ükskõik, mida nad teevad – kuulavad, istuvad jututoas või koovad. Ent vaheajal hakkasime rääkima ja nad ütlesid mulle, et asi ei ole mitte selles, nagu oleks loeng igav, vaid see aitab neil kuuldut paremini meelde jätta," meenutab Anna.

Ühe rakenduslingvistika konverentsi vaheajal tuli üks kolleeg tema käest midagi küsima. "Mina muidugi arvasin, et ettekannete kohta, aga tema hakkas hoopis rääkima, et vaata, sul oli seal ajakirjas see üks muster," naerab Anna. Ka tema enda puhul täiendavad töö ülikoolis ja tegevus moeloojana teineteist. Vahel, kui pea ei tööta, aitab kudumine keskenduda, tihti koob ta ka lugemise kõrvalt. "Õnneks ma ei pea valima," ütleb Anna kerge muigega.

Autor: Eleen Änilane