Kelleks olen saanud tänu ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ã¼likoolile
Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et keskkooli lõpuklassis ma ei teadnud, kelleks tahan saada.
Etteruttavalt, kas ma seda tänagi tean – vanemaks saades jõuab järjest rohkem kohale arusaam erinevate (tõlgendus)võimaluste rohkusest, sellest, et asjad muutuvad ajas ja et kõike ei peagi nii täpselt defineerima. Oluline on keskkond, teekond. Tuleb lihtsalt elu usaldada ja anda oma parim. ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ã¼likooli, tolleaegse nimetusega ÌìÃÀÓ°ÊÓ pedagoogikaülikooli, astusin ma suuresti tänu oma keskkooliaegsele kirjanduse õpetajale.
Kuna paremaid ideid polnud, tegin emotsionaalse otsuse "peda" kasuks ja nii minust eesti keele ja kirjanduse tudeng saigi. Tegelikult siin ma pisut luiskan ka – üks mõte mul siiski oli, tahtsin saada näitlejaks, aga lihtsalt ei leidnud julgust proovida. Tegin selle mõtte teoks aasta pärast (saades ka sisse), kuid elu tahtis ikka nii, et jääksin oma liistude juurde ja nii lõpetasin ülikooli siiski eesti filoloogina. Olles enda vastu aus - näitlejana oleksingi olnud andetu.
Küll huvitas mind siis (ja huvitab seniajani) lavastamine, aga neid teadmisi andsid elu kõrval ka õpingud eesti keele kateedris – värvikad õppejõud ise oma meetodite ja suhtumisega on ju suurepärane õppematerjal, kui vähegi on tahtmist midagi kõrva taha panna. Nii paradoksaalne kui see ka pole, siis humanitaarhariduse kõrval sain mõneti ka ärikooli hariduse – kuidas panna juhina inimesi tegema seda, mida on vaja teha, ja nii – et nad ise tahaksid seda teha. Võimalik, et omistan oma valitud erialale ja õppejõududele tagantjärele sentimentaalselt liigsuurt tähendust, aga öeldus on oma tõetera.
Vaadates tagasi, olen väga rahul, et sattusin õppima õpetajaks. Kui me ka kohe ei jõua sinna, kuhu soovisime (noorus=kärsitus), siis lõpuks jõuame ikka sinna, kuhu pidime. Kui mõelda, siis võib-olla kõige suurem ülikooli teene minu jaoks oli see, et ma ei saanud mingit sorti traumat, et õpetaja, pedagoog olla on mage. Ehkki tollal, 90ndate alguses mindi ikka majandust õppima ja mul endalgi olid suured kõhklused – kas see on ikka mehe amet. Ja kuigi ma ei ole päevagi koolis töötanud (va praktika), siis humanitaarne taust ülikoolist on mind kahtlemata palju kujundanud ja aidanud olla parem meeskonna juht, see on töö, mida olen teinud suure osa oma elust.
Elu on täis juhuslikkust ja ma olen tänulik oma õpetajale keskkoolist, kes oma olekuga on suutnud minu elu mõjutada ilmselt rohkem kui ma tunnistada tahaks. Olen teinud läbi elu sporti ja tegelikult, arvestades minu huvisid, oleks olnud loogilisem leida endale rakendus spordi vallas.
Täna, tegeledes uue veebiajakirja väljaandmisega, püüan ma kujundada paremat keskkonda ja mõjutada inimeste elusid positiivselt. Eks selleski ole ju oma pedagoogiline aspekt. Õpetamine, mõjutamine on ju väga mitmetahuline. Olen veendunud, et iga inimene tahab olla parim versioon iseendast ja ajakirja missioon on aidata seda saavutada, ühe kaastöötaja sõnadega – Edasi paneb mind tahtma olla parem. Kui see ajakiri ka natuke aitab üldise keskkonna paremaks (loe: puhtamaks) muutumisele kaasa ja innustab inimesi, on see ajakiri oma eesmärgi täitunud.
Kokkuvõttes ja ehk natuke suurelt öeldes, aga siiski – ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ã¼likool on aidanud mul leida endas maailmaparandaja. Seda kõike näeb paremini distantsilt ja tagantjärele. Umbes nii nagu üldjuhul väärtustatakse ka kooliaegseid nõudlikke õpetajaid. Oluline on keskkond, suhtumine, mille me kaasa saame. Usutavasti on see ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ã¼likoolis täna veel parem kui eelmisel sajandil.
Tekst: Janeck Uibo, asutaja ja peatoimetaja
Foto: Erik Prozes, Postimees
