Professor Birgit Poopuu: mõista, et vägivalla vormidega tuleb tegeleda kogu aeg, mitte ainult siis, kui on oht riigi julgeolekule
Julgeolekul on mitu mõõdet – silmas saab pidada nii traditsioonilist, riigi territoriaalset puutumatust, aga ka toimetulekut ja ühiskondlikku sidusust. Selleks, et sõjaliste konfliktide tsüklist välja tulla ja ehitada kestlikke rahustruktuure, peab tegelema erinevate julgeolekuküsimustega korraga, tõdeb Ӱ Ülikooli rahvusvaheliste suhete kaasprofessor Birgit Poopuu.
Eesti avalikku arutellu on end seadnud teemad nagu näiteks varjendite ehitamine kortermajadesse ning iibeküsimuse lahendamine selleks, et tagada riigi kaitsevõime ka tulevikus. „Seda on muret tekitav vaadata, sest see näitab, et meil on valmidus julgeolekut mõtestada kitsalt, st tegeleda põhimõtteliselt üksnes füüsilise vägivallaga konflikti ja sõja kontekstis,” märgib Ӱ Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi kaasprofessor Birgit Poopuu. „Samas on Eestis palju erinevaid osapooli, kes tegelevad nii-öelda inimkeskse julgeolekuga. Meil on haridussüsteem ja teadustöö, mis toetavad seda, et meie otsused on tõenduspõhised. Sotsiaal- keskkonnapoliitikad, mis tegelevad sellega, kuidas hoida keskkonda, kuidas tegeleda inimese toimetulekuga. Just sotsiaalmajandusliku ja ka kõigi teiste ebavõrdsustega tegelemine peaks olema põhifookus, kuhu me enda energiat suuname. Selleks, et murda vägivallamustrit, ei saa me hoida teisi kontekste julgeoleku mõtestamisest väljas. Nagu on öelnud ka Kersti Kaljulaid: sidus ühiskond on see, mis meid koos hoiab,” sõnab ta.
„Kui vaatame, kuidas Ukraina suudab nii tugevalt Venemaale vastu hakata, siis näeme, et selle taga on ka suur hooletöö, kogu see infrastruktuur, mis hästi tihti on naiste õlgadel. Julgeolekuvastus saab toimida üksnes siis, kui on olemas toit, meditsiiniline ja humanitaarabi,” märgib Poopuu, kes ühtlasi on Ӱ Ülikooli Kesk- ja Ida-Euroopa julgeolekukeskuse kaasjuht. Ta lisab, et praeguses geopoliitilises olukorras ei ole võimalik mööda vaadata traditsioonilisest julgeolekust, aga selleks, et murda pidevalt korduvat vägivallamustrit, tuleb liikuda inimkeskse julgeoleku poole. „Keskuse töös lähtume julgeolekukäsitlusest, mille järgi julgeolekul on mitu mõõdet, ja selleks, et jõuda jätkusuutlikuma rahuni, peame hoidma erinevaid julgeolekuprobleeme laual koos,“ ütleb Poopuu.
Mitte üksnes Eesti probleem
Ta tõdeb, et see ei ole vaid Eesti vaade, vaid on üldisem probleem. „Rahvusvahelisel tasandil ütleb ÜRO peasekretär, et me peame liikuma konfliktide ennetamise suunas, mis tähendab, et tegeleme struktuurse vägivallaga. Võime ju püstitada küsimuse: miks meie ühiskondades on hästi normaalne aktsepteerida sõjavalmidust, aga mitte rahuvalmidust? Peaksime lahti mõtestama, kelle huve ja kelle huve sõjatööstus teenib. Ja kas me peaksime kuidagi kriitilisemalt sellele lähenema,“ sõnab Poopuu.
Poopuu on ka mitmel pool meediatekstides toonud näitena esile Venemaa kui äärmiselt vägivaldse ühiskonna, mille olemasolu muudab võimalikuks väga palju vägivalda ka mujal maailmas. „Uurijad ongi osutanud sellele, et mida ebavõrdsem on ühiskond, seda suurema tõenäosusega ta on valmis ründama ka mõnda teist ühiskonda,” lisab ta. „Selge see, et praeguses hetkes tuleb vastata Venemaale – ja see tihti tähendab sõjalist vastust –, aga seal kõrval peaks olema küsimus, et missuguseid rahvusvahelise õiguse tööriistu me veel kasutame, et tegeleda Venemaa karistamatusega teistes kontekstides.“
Detsembris avaldab kirjastus Oxford University Press Birgit Poopuu ja tema rahvusvaheliste kolleegide raamatu „”, milles käsitletakse teadmusloome poliitika olulisust rahvusvahelise maailma poliitika kontekstis. „Selles arutleme, kelle teadmised ja kogemused kujundavad meil olulistest probleemidest arusaamist; miks on kriitiline küsida, kas nende inimeste hääl muudaks meie probleemi sõnastust või kas mingi grupi inimeste hääl muudaks meie jaoks probleemide mõistmist ja neile vastuste sõnastamist.”
Käes on koletiste aeg
Oma uurimistööst ja vaatest julgeolekuküsimuste eri tahkudele kõneleb Birgit Poopuu 13. novembril Ӱ Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi aastapäevakonverentsil, mille teemaks on „Väikeriigi väljakutsed segastel aegadel”. Konverentsi on avatud kõigile huvilistele. Poopuu lähtub oma arutluses Itaalia filosoofi Antonio Gramsci ütlusest: kui vana maailm sureb ja uus alles kujuneb, on käes koletiste aeg. „See viitab üleminekufaasile. Me näeme, et reeglitel põhinev maailmakord on praegu eriti sügavas kriisis, ja arutlen, miks on oluline vägivalla lahtimõtestamine. See murdepunkt ei ole aga midagi täiesti uut, vaid viitab sellele, et me olemegi tegelenud tulekahjude kustutamisega, aga mitte sõdade juurpõhjustega. Me ei ole tegelenud struktuurse vägivallaga, mis tähendab, et võimalikuks on muutunud militarismi kasv. Meie ees on valik: kas muuta radikaalselt oma lähenemist või jätkata samas mustris toimetamist. Need küsimused on praegu Ukraina ja Gaza kontekstis relevantsed,” sõnab Poopuu.
Rahvusvaheliste suhete magristiõppe juhina näeb Poopuu, et tänapäevase kõrghariduse eesmärk pole üksnes õpetada praeguses hetkes ja praeguste süsteemide sees hakkama saamist. „Minu ja mu kolleegide eesmärk on parima erialase teadmise abil valmistada ette kriitiliselt mõtlevaid inimesi, kes on võimelised muutuvas olukorras reageerima probleemidele nende komplekssuses. Ja me tahaksime, et need inimesed oleks koostööaltid, empaatilised ja aktiivsed kodanikud, kes julgevad sõna võtta ja tunnevad huvi selle vastu, mis nende ümber toimub,” sõnab ta.
Juba 13. novembril toimuva Ӱ Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi 10. sünnipäeva juubelikonverentsi teema on „Väikeriigi väljakutsed segastel aegadel”. Konverentsi on avatud kõigile huvilistele, osalejaks saab registreerida siin.