Ühe minuti loeng: kuidas ära tunda poliitilist klientelismi?
Valimisi nimetatakse demokraatia pidupäevaks. Kuidas aga hääletada selliselt, et see ka demokraatia tervist toetab. Vastab ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikooli võrdleva poliitika professor Mari-Liis Jakobson.
Esindusdemokraatia idee järgi peaksime me valimistel otsustama lähtuvalt oma poliitilistest vaadetest või grupi huvidest. Näiteks, kas mulle lähevad rohkem korda laste huviringid, pensionärid, sotsiaalkeskus või näiteks terviserajad. Aga selle kõrval on ka olemas probleemsemad praktikad. Näiteks olukord, kus kandidaat annab valijale hääle eest raha, mis muide Eestis on ka seadusega keelatud ja karistatav.
Või kui erakonna aktivistid sõidutavad toetajaid valimisjaoskonda kohaliku omavalitsuse bussiga. Või kui mõni kohaliku omavalitsuse alluvuses töötav inimene kohustatakse kandideerima või võimuerakonnale kampaaniat tegema ja kui ta sellest keeldub, siis leitakse sellele ametikohale lihtsalt mõni kuulekam inimene.
Selliseid näiteid nimetatakse klientelismiks ehk praktikaks, kus valija seab otsustamisel oma isikliku kitsa huvi kõrgemaks ühiskondlikest huvidest. Klientelismi problemaatilisus seisneb ennekõike selles, et kui sellised praktikad muutuvad ühiskonnas aktsepteeritavaks, siis ei ole erakondadel enam motivatsiooni mõelda selle laiema ühiskondliku hüve peale.
Mina soovitan valiku langetada ennekõike sellest lähtuvalt, mis teie hinnangul teie kohalikule omavalitsusele laiemalt kasulik on. Erakonna pastaka või helkuri võib loomulikult vastu võtta ikka. See ei ole mitte osa häälte ostmisest, vaid kampaaniast, millega kandidaat proovib teile paremini meelde jääda. Aga otsuse langetamine võiks ikkagi sõltuda sellest, mis viib elu teie meelest kohapeal kõige paremini edasi.