ÌìÃÀÓ°ÊÓ

Oled töötanud ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikoolis 33 aastat. Mida on ülikoolis töötamine sulle andnud?

Olen töötanud TLÃœ-s ja tema eelkäijates alates 1990. aastast.  Alates 2024. aastast olen emeriitdotsent. Need ajad on olnud väga vastuolulised ja turbulentsed. Oluliselt muutus neil aastail ka kõik see, mida ülikooli puhul väärtustatakse ning muutusid  prioriteedid mu enese valdkonnas. Seda näitab ka instituudi (enne teaduskonna) nimekuju muutus, kasvatusteadustest haridusteadusteks. Esimestel aastakümnetel saatis akadeemilist personali ärevus, kuivõrd ei teatud, milliseid otsuseid tehakse, kas jääb ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikool alles ja mida lõppeks hinnatakse akadeemilises tegevuses. Elasime alalises ebakindluses. Teisalt oli see minule hea ja huvitav aeg, sain tegelda sellega, mis üle kõige huvi pakkus - inimene ja inimeseks kasvamine ning loodud tingimuste mõju sellele. Akadeemiline vabadus võimaldas enesele sõnastada uurimisteemasid, olid vahendid, et käia konverentsidel, oli välisabi ja sidemeid, et viibida pikemalt ühes või teises riigis, oli kohtumisi huvitavate inimestega. Ma ise sain olla kaudne kaasteeline alternatiivkoolide tekkele.  Seoses doktorantuuriga avastasin rikkaliku soome kasvatusfilosoofilise mõttepärandi ja minuni jõudis hea saksakeelne erialakirjandus. Oli vaimse avardumise ja eneseteostuse aeg, kuigi institutsionaalsed arengud ei teinud seda õppejõududele kergeks.  Näiteks oli (on praegugi) väga habras töökohakindlus. Hindan aga väga, et loengukursustel tudengitele oli õppejõud vaba ja loodan, et mu kursused pakkusid vastastikku rõõmu oluliste asjade mõistmisel ja teadasaamisel, nii tudengeile kui mulle enesele. Sest õpetades õpib ka ise. 

Kust tuli idee raamat kirjutada ning kui pikk oli see protsess?

Mul enesel oli hoopis üks teine idee - kogutud 26 intervjuud meie kultuuritegelastelt ja tuntud õpetajatelt kasvatuse, hariduse ja kooli teemadel. Siiani ei ole need raamatuks saanud. Aga tuli üks erakordse saatusega  töökas ja andekas inimene, Ivar Tröner, kes on tänaseks läbi lugenud ehk maailma filosoofiakirjanduse kullafondi, ja pakkus, et teeb minu tekstidest elutööraamatu. Raamatus on tekstid kronoloogilises järjekorras alates 1993. aastast. Tekstid on ilmunud valdavalt teadus- ja konverentsikogumikes, mõned ka soliidsemates meediaväljaanetes. Mingi osa siit ei ole kuskil ilmunud, on olnud  ideede visandid konverentsideks. Ilmumiseelsel aastal kirjutasin juurde neli pikemat esseed, mis on raamatu lõpus ja mida pean ise väärtuseks. Ivar leidis ei-tea-kust üles tekstid, millest mul enesel enam aimugi polnud.  See kõik oleks läinudki kaduviku teed, sest kes loeb enam neid kunagisi kogumikke, olgu seal mida iganes. Protsess kestis kolm aastat, Ivar otsis välja olulise teabe allikatena, tegi nimeregistri ja koostas ilmumisandmed. Mõistagi töötas läbi ka kõik tekstid. Kirjutiste kronoloogiline järjestus oli tema valik.  Kõik see oli suur töö. Raamatu koostamise ja ilmumise finantseerija oli Postimehe kirjastus ja tema rahastajad. Ise lugesin mõistagi kõik lood veelkord läbi ning tegin parandusi, et hiljem enesel häbi poleks. Ivar Tröner on kultuuriloolane, erudiit, kes tänaseks koostanud omajagu mõtteloo raamatuid, ning seegi raamat ilmub siis Postimehe kirjastuse sarjas "Eesti mõttepärand".

Mis teemadel või suundadel sooviksid, et noored teadlased sinu tehtud teadustööd jätkaksid?

Mida pidada siin teaduseks? Minu kirjatööd on pigem esseed, mõtisklused. Aga nii on olnud ka mu valdkonna traditsioonis.  Minu valdkond, kasvatusteadus, on teenimatult jäänud vaikseks kõrvalteadmiseks kõigele muule, mis on esile kergitatud aja vaimu poolt. Neoliberalistlikke mõjusid haridusele kritiseerivad intellektuaalid üle maailma, ning just see ideoloogia muutis väga ahtaks selle maastiku, millega inimese arengu ja kasvamisega seotud valdkond määrati tegelema. Kasvatusteaduse ja selle hargnemiste keskpunktis on  inimene ja inimese kujunemine antud kultuurilis-ühiskondlikes seostes. Praegu on inimene taandatud õppijaks. Siiski on hea meel, et meie instituudis on kasvatuse mõiste ja mõned sellele pühendatud kursused alles. Sest kasvatus ise ei kao kuhugi, seda ei võimalda inimese ilmale sündimise fakt, on aga vahe, kas seda kui fenomeni uuritakse ja väärtustatakse teadlikult, või on ta unustuses nagu keskajal ja asjad kulgevad metsikul viisil omasoodu. Viimastel aegadel esile kerkinud suured probleemid seoses noorsoo ja kooliga on valdavalt kasvatusprobleemid, ehk siis mõiste unarusse jätmine tuletab end meelde. Noored teadlased-mõtlejad (aga siin läheb vaja sõltumatut kriitiliselt mõtlemise võimekust) võiksidki uurida inimeseks kasvamist ja kasvatust erinevatest perspektiividest, ühiskondlike trendide ja kasvatuse seoseid, kasvatusväärtusi, ideede ajalugu ja metamorfoose, ideoloogiate toimet, koolitegelikkuse toimet noorte väärtusmaailmale, maailmavaate kujunemist,  eeldusi teatud isikuomaduste kujunemiseks, poiste ja tüdrukute probleemi haridusinstitutsioonides, erinevaid pedagoogilisi suundumusi ning nende mõju isiksuse kujunemisele jne. jne. Ellu tuleks kutsuda nüüdisaegne kasvatusfilosoofia.  Söötis põld on väga lai. Kuna kasvatus ise ei kao, siis loodan, on vaid aja küsimus, millal kõik need teemad tulevad taas tagasi. See on vältimatu, kui soovime, et meil oleks elamisväärne tulevik.