Ӱ Ülikooli Vaimse Tervise Kuu 2025
Oktoobrikuu oli Ӱ Ülikoolis taaskord Vaimse Tervise Kuu, mis tõstab esile vaimse heaolu olulisust ja pakub tudengitele, töötajatele ning laiemale kogukonnale teadmisi, oskusi ja tuge, kuidas oma vaimse tervise eest paremini hoolt kanda.
"Õpingute ja töö kõrvalt kipub elutempo olema väga kiire ning sellises olukorras võib enda vaimne heaolu jääda tagaplaanile. On oluline aeg-ajalt teadlikult peatuda ja pöörata tähelepanu oma vaimsele tervisele. Vaimse Tervise Kuu ulatab abikäe - see on aeg, mil üliõpilased/teadlased/töötajad saavad hetkeks välja astuda igapäevamöllust, tulla kokku ja kuulata nii iseennast kui ka teisi. Lisaks aitab selline kuu suurendada ülikoolis avatust ja toetavat õhkkonda, kus on lihtsam abi küsida ja ka teisi märgata", sõnavad peakorraldajad.
Vaimsele tervisele laiemalt on Ӱ Ülikoolis traditsiooniliselt suuremat tähelepanu pööratudki just oktoobris ja kui varasematel aastatel piirduti üritustesarja raames tegevustega ühe nädala ulatusse, siis seekord sooviti läheneda teemale põhjalikumalt ja pakkuda tegevusi kogu oktoobrikuu vältel. Selle aasta fookuses olid tervislik eluviis, turvatunne ja üksteise toetamine. Ӱ Ülikooli Vaimse Tervise Kuusse panustasid sel aastal nii ülikooli õppejõud, tuutorid ja buddy’id ning üliõpilasnõukogud ja klubid, aga ka külalisesinejad väljastpoolt ülikooli. See tähendab, et ilmselt leidis igaüks programmist midagi kuulamiseks ja kogemiseks, mis just neid kõnetas. Ӱ Ülikooli Vaimse Tervise Kuu 2025 mitmekesist ja sisukat programmi saab vaadata siin.
Ӱ Ülikooli Impact Lab liikmed ja ürituse peakorraldajad – Elisabeth Päiv, TLÜ Üliõpilaskonna juhatuse liige sotsiaalpoliitika valdkonnas ja Vivian Põld, TLÜ Üliõpilaskonna volikogu poliitikakomisjoni juht ja üliõpilaste nõustamiskeskuse tuutor – avasid pisut idee tausta, jagasid mõningaid noppeid ürituste kalendrist, mis neile endile südamelähedased olid ning kirjeldasid, miks on Vaimse Tervise Kuu läbiviimine ülikooli kontekstis oluline.
"Soovisime, et Vaimse Tervise Kuu oleks midagi enamat kui lihtsalt ürituste jada - et see looks kogukonnatunde ja võimaluse tudengitel, töötajatel ja vilistlastel päriselt kohtuda ning oma kogemusi jagada. Lisaks inspireeris meid soov vähendada stigmat vaimse tervise teemade ümber ja julgustada tudengeid vajadusel abi otsima," ütlevad peakorraldajad.
"Üks töötuba, mis mulle eriti meelde jäi ja korda läks, oli ning ühistööna korraldatud leina töötuba, mis keskendus elus ette tulevatele ülemineku protsessidele" jagab Elisabeth Päiv. "See teema puudutab iga tudengit – olgu see siis kooli- või erialavahetus, mõne teekonna poolelijätmine või uue alguse tegemine. Sellised muutused ja “mahajätmise protsessid” on osa meie arengust, aga tihti ei pöörata neile piisavalt tähelepanu. Töötoas oli kohal ka teraapiakoer Penni, kes oma rõõmsa ja uudishimuliku olemusega lõi turvalise ja sooja õhkkonna, mis aitas osalejatel ennast avada."
"Minu jaoks isiklikult oli kõige südamelähedasem, aga samas ka kõige pingelisem kogemus ja paneeldiskussiooni korraldamine," tunnistab peakorraldaja Vivian Põld. "See sündmus nõudis palju ettevalmistust, mõtestamist ja koostööd, kuid just selle kaudu tundsin kõige enam, kui oluline on avatud ja teadlik arutelu neuroerinevuste teemadel. Oli liigutav näha, kui siiralt osalejad oma kogemusi jagasid ning kui palju see pakkus äratundmist ja tuge ka kuulajatele. Mul on ka väga hea meel märgata, et meie ühiskond – või vähemalt need, keda teema kõnetab – liigub järjest enam selles suunas, et on täiesti normaalne ja isegi vajalik sellistest asjadest rääkida. Selline avatus ja valmisolek kuulata teineteise kogemusi loob mõistvama ja hoolivama keskkonna nii ülikoolis kui laiemalt."
Töötoa "Sisemine kriitik ja abimees" (mis keskendus enesekaastunde arendamisele kunstiteraapia* meetodite ja tehnikate abil) läbiviija Maria Sargsyan ja kunstiteraapiate õppekava II kursuse üliõpilane tõi töötoa järel välja, et "inimesed tunnevad igapäevaselt pinget ja ebakindlust ega oska alati sellega toime tulla. Kunstiteraapia töötuba pakkus võimalust mitteverbaalseks eneseväljenduseks, isikliku kogemuse jagamiseks grupis ning oma mõtete ja emotsioonide uurimiseks, milles osalejad olid aktiivselt kaasatud. Mitmed osalejad avastasid töö käigus uusi vaatenurki oma sisemise kõne suhtes ning leidsid kunstitöö kaudu praktilisi toimetulekuviise, mis võiksid neid igapäevaselt toetada. Töötoa lõpus väljendati soovi sarnast kogemust korrata, kuna enesekaastunde teema tundus osalejatele uus, kasulik ja inspireeriv. Sarnase töötoa järjepidev läbiviimine oleks kindlasti toeks nii Ӱ Ülikooli üliõpilastele kui ka töötajatele. Positiivse ja püsiva mõju saavutamiseks võiks kunstiteraapia seansid või töötoad toimuda regulaarselt, näiteks 2–3 korda kuus mitme kuu jooksul."
Loengu ja praktilise töötoa "Kuidas püsida terve – stressijuhtimine autonoomse närvisüsteemi tasandil" läbiviija Karmen Reinpõld sõnas, et "olenemata keskkonnast on hea, kui inimestel on parem arusaam iseenda organismi toimimisest, kui see aitab tal jääda füüsiliselt ja vaimselt terveks, sest tervis on meie keha peamine tööriist. Millegi teadmine ja mitte tegemine on sama hea, kui mitte teadmine. Ehk seda teadmist võib jagada, aga kasu jaoks oleks vaja seda teadmist rakendada. Teisalt tuleb seda teadmist "lõputult" kivile tilgutada, et lõpuks jälg ja efekt tekiks."
* Kunstiteraapia annab üliõpilastele võimaluse turvaliselt avastada, väljendada ja mõista oma sisemaailma, mis võib vähese eneseteadlikkuse, tugeva sisemise kriitiku ja tajutava ebapädevuse tõttu neid igapäevaselt vaimselt koormata. Kunstiteraapia kaudu on võimalik arendada enesesõbralikkus, ühtekuuluvustunnet ja teadvelolekut, mis toetab üliõpilaste vaimset heaolu, säilenõtkust ning aitab ennetada stressi. Kunstiteraapilised sekkumised aitavad maandada pinget, stressi ja ärevust, mis võivad õpingute või töö käigus esile kerkida. Samuti toetavad need enesereflektsiooni, aitavad mõista ja reguleerida oma mõtteid ning tundeid ning arendada nendega toimetuleku oskusi.Selline praktika edendab teadvelolekut, enesehoolivust ja sisemist tasakaalu, mis on olulised tegurid terviklikuks toimetulekuks stressirohkes õpi- ja töökeskkonnas (M. Sargsyan).