Uued doktorid: Valeri Murnikov
Eelmise aasta lõpus kaitses Ӱ Ülikooli loodus- ja terviseteaduste instituudi doktorant Valeri Murnikov doktoritööd teemal “Psühholoogiliste teooriate fragmenteerituse vähendamise suunal: eksploratiivsed uuringud mõistelise mõtlemise struktuuri seosest visuaalruumilise taju ja meelde tuletamisega“. Tema doktoritöö juhendajateks olid Aaro Toomela, Ӱ Ülikooli professor ja Kristjan Kask, Ӱ Ülikooli dotsent.
Doktoritöö on kättesaadav TLÜ Akadeemilise Raamatukogu keskkonnas .
Mis ahvatles Sind doktorantuuri astuma?
See küsimus on raskem kui võib paista. Sõna ahvatlema tähendus on meelitama, kiusatusse viima või võrgutama. Kui ma sõnastan küsimuse niimoodi ümber, on sellele vastamine veidi lihtsam. Doktorantuuri sisseastumisel oli muidugi ka “kiusatuse” komponent – sisemine tung tegeleda sellega, mis mulle tõeliselt meeldib, kuid mida sageli peetakse valeks või kahjulikuks. Doktorantuur on omamoodi suur kiusatus, mis paneb tegema asju, mida muidu ei teeks. Selle all ma pean silmas, et juba mõeldes doktorantuuris ma mõistsin, et see pole ei majanduslikult ega ka sotsiaalselt (spetsiifiliselt sotsiaalne elu) mõistlik. Aga siit tuleb „meelitamise“ komponent. Kaasaegses ühiskonnas on raske ette kujutada teist keskkonda, kus lastakse sul olla teadlane – olla see, kes tahab teada. Doktorantuur on üks sellistest keskkondadest: see võimaldab sul avastada maailma raamides, mis on küll olemas, kuid piisavalt paindlikud. Just see ongi suurim meelitus – ma sain aru, et mind huvitavad küsimused eeldavad, et minu uudishimu piiratakse võimalikult vähe.
Miks oli oluline uurida lähemalt just neid küsimusi, mida oma doktoritöös käsitled?
Abstraktsel tasemel võib öelda, et psühholoogia teooria ja metodoloogia probleemidega seotud küsimused vajavad adresseerimist, sest nendele vastamata jätmine takistab meil mõista inimese psüühika olemust. Samas küsimustele vastamata jätmine loob ka mitmeid praktilisi tagajärgi – kui me ei saa aru inimese psüühikast ja selle arengust, on meil raske (väga tagasihoidlikult öeldes) toetada näiteks laste mitmekülgset arengut: akadeemilist, emotsionaalset, sotsiaalset jne. See põhjendus oleks nii-öelda poliitkorrektne. Teisalt on küsimused, mida ma oma doktoritöös uurisin, olnud teadlaste huviorbiidis (jällegi tagasihoidlikult öeldes) juba vähemalt sada aastat. Sellest tulenebki teine vastus – neid küsimusi on oluline küsida uuesti ja uuesti, kuni keegi suudab veenvalt selgitada, miks neid üldse küsima ei peaks.
Millised olid sinu salanipid, kuidas järjepidevalt oma doktoritööga tegeleda, et edukalt lõpuni jõuda?
Põhiline nipp on see, et oma doktoritööd ei tasu ületähtsustada. Tuleb meeles pidada, et doktoritöö on vaid algus, mitte lõpp-eesmärk. Ma usun, et paljud on märganud, et mõned doktorandid suhtuvad oma töösse kui suurde elutöösse, mis omakorda tekitab liigset ärevust, pinget ja tunnetatud vastutust. Ma arvan, et tasub endale aeg-ajalt meelde tuletada, et doktoritöö eesmärk on näidata valmisolekut iseseisvaks teadustööks – see on alles lähtepunkt, mitte kulminatsioon. Teine nipp on näiliselt lihtne – tegele sellega, mis sind tõeliselt huvitab. Kuigi see võib tunduda iseenesestmõistetav, on see doktoritöö kontekstis äärmiselt oluline. Meil kõigil on piiratud aeg ning doktoritöö kõrvalt tuleb sageli tasakaalustada töö- ja eraelu. Kui aga uurimisteema on päriselt huvitav, ei tundu doktoritöö enam „tööna“, vaid pigem võimalusena tegeleda millegi nauditavaga. Sellisel juhul võib teadustöö muutuda millekski, mida teed hea meelega isegi vabal ajal – näiteks mõne telesarja vaatamise asemel. See aitab ka vältida püüda sobituda teiste ootustega – olgu need juhendajate, kolleegide või teadustrendide omad.
Milline oli mõni meeldejääv või naljakas seik, mis teadustöö kirjutamise jooksul juhtus?
Naljakaid seiku doktoritöö tegemise ajast ei tulegi eriti meelde, kuigi teistele mõjusid mõned olukorrad üsna lõbusalt. Näiteks kuulasin kogu kirjutamisprotsessi vältel pidevalt samu kolme laulu järjest – mõnikord mängisid need kodus järjest kaheksa kuni kümme tundi. Teine, “naljakas” lugu on see, et kõik mu tekstid valmisid horisontaalses asendis. Mingil põhjusel suudan kirjutada ainult lamades. Nagu üks mu juhendaja märkis, on see tõenäoliselt esimene doktoritöö, mis on kirjutatud voodis. Ma ei tea, miks see naljakas tundub – minu jaoks on see lihtsalt näide sellest, et igaüks peab leidma endale sobiva keskkonna ja asendi keskkonnas.
Lähtudes oma uurimisvaldkonnast, mis on sinu jaoks “tark eluviis”?
Inimese võime kohaneda muutuva keskkonnaga tugineb mitte üksnes olemasolevatele individuaalsetele teadmistele, vaid ka võime neid ümber mõtestada ning olla aktiivne omandades uusi kohanemisviise.
Mida hindad oma juhendaja juures kõige rohkem?
Mul on kaks juhendajat, ning mõlema puhul hindan ja olen sügavalt tänulik selle eest, et nad soovisid olla enamat kui vaid juhendajad. Nad olid toeks ka väljaspool doktoritöö raames tehtavat tööd, suunates ja toetades minu kujunemist mitte ainult teadlasena, vaid ka inimesena.