����Ӱ��

Mis ahvatles Sind doktorantuuri astuma?

Veidral kombel polnud see minu jaoks kunagi isegi küsimuseks. Doktorantuuri astumine tundus nagu loogiline asjade kulg, kuna seda on ju võimalik teha, et end psühholoogia erialal edasi arendada. Kuna mulle meeldib järjest oma teadmisi avardada, oli minu peas ainsaks võimaluseks jätkata ka doktoriõppes. 

Miks oli oluline uurida lähemalt just neid küsimusi, mida oma doktoritöös käsitled?

Matemaatika on midagi, millega õpilased puutuvad nii põhikoolis, gümnaasiumis kui ka tihtipeale ülikoolis pidevalt kokku. Samas minnakse teemade juurest ka üsna tempokalt edasi ning mõnel õpilasel võib olla keerulisem teistega sammu pidada. Nendel õpilastel võib langeda ka motivatsioon matemaatika suunas ning võivad tekkida lüngad, mis raskendavad tulevikus veelgi matemaatikaga seoses hakkama saamist. Seega oli minu doktoritöö eesmärgiks täpsustada, kuidas matemaatikaoskused arenevad, millised on seosed erinevate nii koolis õpitud kui ka koolis vähem rõhutatud matemaatikaoskuste vahel ning millist rolli mängib kõige selle juures matemaatikamotivatsioon, selleks et ka õpilasi võimalikult hästi toetada. 

Millised olid sinu salanipid, kuidas järjepidevalt oma doktoritööga tegeleda, et edukalt lõpuni jõuda?

Siin on justkui vastus juba küsimuses ette antud. Ma näen, et salanipp ongi oma doktoritööga järjepidevalt tegeleda. Ma seadsin endale regulaarselt eesmärke, mis toetasid doktoritöö kirjutamist. Täpsemalt mõtlesin ma läbi, millal ma tahaksin, et mingi kindel asi valmis oleks, jaotasin selle väiksemateks osadeks ning planeerisin iga nädal aega sellega tegelemiseks. Ma olen muidugi ka loomupoolest selline, kes ei tee kunagi midagi viimasel hetkel. Samuti meeldib mulle väga asju planeerida ja nimekirju koostada. Pigem tuli mul doktoriõppe ajal jälgida, et ma ei seaks endale liiga palju ja liiga suuri eesmärke, et ennetada ka enda läbipõlemist. 

Milline oli mõni meeldejääv või naljakas seik, mis teadustöö kirjutamise jooksul juhtus?

Hetkel on keeruline nimetada mingit kindlat meeldejäävat või naljakat seika, kuna tundub, nagu ma oleksin alles doktorantuuri alustanud ja juba ongi see läbi. Meeldejääv on see protsess küll kindlasti, aga hea näide ka sellest, kui nauditav see oli – aeg justkui lendas. 

Lähtudes oma uurimisvaldkonnast, mis on sinu jaoks “tark eluviis”?

Doktoritöö raames keskendusin suures osas hariduspsühholoogia vaatenurgast matemaatikale ehk, kuidas matemaatikaoskused arenevad ning millised on seosed motivatsiooniga. Matemaatika puhul meeldib mulle selle konkreetsus. Samas aga on mitmeid viise erinevate ülesannete lahendamiseks. Ma usun, et see on ka üheks targa eluviisi aluseks – arusaam, et erinevad viisid saavad viia hea ja ühtse lahenduseni. Täpsemalt öeldes näen, et targa eluviisi jaoks on oluline väärtustada erinevaid vaatenurki ning olla avatud uuele infole. 

Mida hindad oma juhendaja juures kõige rohkem?

Ma pean tõdema, et see on kõigist küsimustest, mis mult küsitud on, kõige raskem, millele vastata. Mida ma EI hinda tema juures, oleks kindlasti palju kergem, sest selliseid asju polegi. Selleks, et oma juhendajat õigesti kirjeldada, ei saa ma kindlasti piirduda vaid ühe asjaga, mida ma tema juures hindan. Kaja Mädamürk on hooliv, toetav, tark, abivalmis, hea kuulaja, doktorandi autonoomiat väärtustav, empaatiline ja veel palju muud. Tõeliselt imetlusväärne on, kuidas ta suudab pakkuda abi ja tuge, toetades minu arengut ning samal ajal võimaldades mulle piisavalt vabadust ja vastutust oma tegevuste eest. Ta on täiuslik juhendaja.

Triinu Kilp-Kabel kaitseb doktoritööd "Students’ Math Motivation and Math Skills in Basic School" („Matemaatikamotivatsioon ja matemaatikaoskused põhikoolis“). 26. novembril kell 16.00 avalikul kaitsmisel saalis M648.

Doktoritöö on kättesaadav TLÜ Akadeemilise Raamatukogu keskkonnas .