Kätlin Vanari: kui probleemipundar muutub põnevaks, siis tead, et on õige aeg doktorantuuri astuda
10. oktoobril 2025 kaitses Ӱ Ülikooli haridusteaduste instituudi doktorant Kätlin Vanari doktoritööd teemal „Kooli arengukava, õppekava ja sisehindamine: kooliarenduse keerukuse uurimine sotsiaalsete süsteemide teooria perspektiivist“. Doktoritöö juhendajad olid Eve Eisenschmidt, Ӱ Ülikooli professor ja Veronika Kalmus, Tartu Ülikooli professor. Oponendid olid Michael Uljens, Åbo Akademi Ülikooli professor ja James P. Spillane, Northwesterni Ülikooli professor.
Mis ahvatles sind doktorantuuri astuma?
Võimalus süveneda ja uurida. Kui leidsin lähenemisnurga, kuidas igapäevases tegevuses kohatud probleemipundart uurida abstraktsemalt ja üldistatumalt, siis tundsin ära, et on õige aeg doktorantuuri astumiseks.
Miks oli oluline uurida lähemalt just neid küsimusi, mida oma doktoritöös käsitlesid?
Uurisin oma doktoritöös üldhariduskoolide arengukavasid, õppekavasid ja sisehindamist, sest nendega puutuvad ühel või teisel viisil kokku kõik koolijuhid, kuna need on seaduses sätestatud ülesanded. Paraku on koolide igapäevaelus sageli näha, kuidas neid käsitletakse administratiivsete dokumentidena, mis tuleb lihtsalt kuidagi ära teha. Samas on ju muutused elu paratamatu osa ning ka muutuste juhtimisele koolis annaks nii palju enam juurde see, kui arengukava, õppekava ja sisehindamine oleks mõtestatud ja tähenduslik tegevus.
Millised olid sinu salanipid, kuidas järjepidevalt oma doktoritööga tegeleda, et edukalt lõpuni jõuda?
Mind aitasid kaks põhimõtet, milles ei ole midagi salajast, sest nendest soovitustest kirjutatakse ja räägitakse palju ning need tõesti aitasid ka mind. Esiteks on oluline motiveeriv ja ambitsiooniga pikaajaline eesmärk. Teiseks tuleb teekond pikaajalise eesmärgini jõudmiseks tükeldada väiksemateks ja konkreetseteks sammudeks ja siis hakata neid samme tegema. Avastasin doktoriõpingute ajal, kui suureks abiks on see, kui need väiksemad sammud on samal ajal ka kolleegile antud lubaduseks. Ilmselt on salanipiks siinjuures see, et püüdsin oma õpingute ajal võimalikult palju anda teistele lubadusi, mida mul tegelikult oli endal vaja täita. Nii oli topelt põhjus midagi seoses doktoritööga teha.
Milline oli mõni meeldejääv või naljakas seik, mis teadustöö kirjutamise jooksul juhtus?
Üks meeldejääv hetk teadustöö kirjutamise ajal tuli ehk kõige ootamatumast kohast – teoreetilist kirjandust lugedes. Minu töö üks põhiautoreid, Niklas Luhmann, on tuntud oma mahukate ja keerukate mõttekäikude poolest, mis esmapilgul võivad tunduda lausa labürindina. Vahel, kui tundus, et olen selles teooria „rägastikus“ täiesti eksinud, ilmus äkki mõni ootamatult tabav ja kujukas seos, mis pani mind esmalt oigama, siis muigama – ja lõpuks veel korra üle lugema ja uuesti muigama. Need hetked tegid ka kõige tihedama teooria lugemise nauditavaks.
Lähtudes oma uurimisvaldkonnast, mis on sinu jaoks “tark eluviis”?
Minu jaoks tähendab tark eluviis oskust seada tarku eesmärke, mille saavutamine tooks tõesti kaasa muutuse soovitud suunas.
Mida hindad oma juhendaja/te juures kõige rohkem?
Tagasiside andmise kunsti.