Elina Peri: kui mõtled, kuidas teiste elu paremaks teha, võidad ise kõige rohkem
14. oktoobril 2025 kaitses Ӱ Ülikooli haridusteaduste instituudi doktorant Elina Peri doktoritööd teemal „Professionaalne mitmikidentiteet Eesti rakenduskõrgkoolide praktikute-õppejõudude kogemustes – fenomenoloogiline vaade“. Doktoritöö juhendajad olid Larissa Jõgi, Ӱ Ülikooli dotsent, ja Marvi Remmik, Tartu Ülikooli kaasprofessor.
Mis ahvatles sind doktorantuuri astuma?
Ma olen alati omal moel uudishimulik olnud ja armastanud lugeda, lugusid kuulata ja mõelda. Andragoogika magistriõppe lõppedes motiveeris mind mu juhendaja, mõtlesin küll pikalt, kas olen nii palju teaduse inimene, et võiks doktorantuuri ette võtta, kuid ikka oli jäi mõte mõlkuma. Otsustasin aasta hiljem proovida, sest huvi õppida oli äärmiselt suur. Mõtlesin, et miks mitte ühendada praktiku-teadlase rollid ja muutuda oma töös paremaks – uurivaks ja õpetavaks spetsialistiks. Muidugi soovisin ka iseennast ületada, panna proovile oma tahtejõud ja suutlikkus.
Miks oli oluline uurida lähemalt just neid küsimusi, mida oma doktoritöös käsitlesid?
Oli oluline aru saada, kuidas või mida praktikud-õppejõud, kes on eelkõige oma kutseala valdkonna spetsialistid, kogevad õppejõududena, sest väga raske on leida õppejõudu toetavaid lähenemisi või korraldada kõrgkoolis õppejõudude tööd, kui me ei tea, millised on vajadused. Kui mõistame, siis on ka lahenduste leidmine konstruktiivne ja sisuline. Praktikud-õppejõud rakenduskõrgkoolis on väga suur väärtus. Selleks, et nad saaksid tuua oma praktilise kogemuse õppesse ka professionaalselt õpetades, vajavad nad rohkem tuge, sest nemad ei ole õpetajaks õppinud, seega ka nende õppejõu teadlikkus on habras. Eesmärk on aga hoida nende väärtuslikkust praktikutena õppejõu rollis.
Millised olid sinu salanipid, kuidas järjepidevalt oma doktoritööga tegeleda, et edukalt lõpuni jõuda?
Salanippe ei olnud. Oli momente, kus oli tunne, et nüüd enam ei jaksa. Pere, lähedased ja töö vajasid tähelepanu. Ma tunnistan, et teekond ei olnud kerge, kuid kõige peamine oli, et minu abikaasa toetus, lähedaste mõistev suhtumine ja toetavad sõbrad olid minu tagala. Kahtlemata olid minu doktoritöö juhendajad parimad, kelle saatus sai anda. Olen tänulik, et juhendajad lasid mul liikuda oma rada ja tempoga, samas tõstes nõudmised selliseks, et tekkis pidevalt soov liikuda ikka veel üks samm edasi. Üldiselt ei ole mul ka kombeks nii väga kergesti alla anda. Arvan, et töökus, valmisolek läbi kukkuda ja uuesti järjekindlalt edasi minna, on doktorantuuris vajalikud isikuomadused.
Milline oli mõni meeldejääv või naljakas seik, mis teadustöö kirjutamise jooksul juhtus?
Üks kummaline olukord oli muidugi iseenesest juba see, et kuidas igapäevaselt praktikas patsientidega tegelev spetsialist, õendust korraldav juht doktoritööd kirjutab ja teadusega tegeleb. Olin üsna eriskummaline nähtus oma kolleegide jaoks. Üks kolleeg ütles isegi, et olen „normaalsusest kõrvalekalle“.
Lähtudes oma uurimisvaldkonnast, mis on sinu jaoks “tark eluviis”?
Kuna ma tegelesin mitmikidentiteedi teemaga, siis minu jaoks tähendab „tark eluviis“ armastust elu, perekonna ja töö vastu. Samal ajal enda tasakaalu hoidmist. Olla hea teiste vastu – kuulata ja märgata teisi ning väärtustada oma kolleege. Kui mõtled rohkem sellele, kuidas teiste elu paremaks teha, võidad ise kõige rohkem. Ma usun mõistmisesse ja kompromissidesse.
Mida hindad oma juhendaja/te juures kõige rohkem?
Ma arvan, et mu juhendajate väärtus on eelkõige inimeseks olemises, töökuses, uudishimus, soovis viia oma juhendatav võimekuse piiridest kaugemale. Ma hindan väga kõrgelt, et juhendajatega olid meil edasiviivad diskussioonid, mõttevahetused, mis viisid eesmärgile ja tundsin ennast väga toetatuna ka kõige raskematel hetkedel. Hindan, et nad olid peegeldavad, kriitilised, järjekindlad ja ausad.