ÌìÃÀÓ°ÊÓ

 

Õitseb magnoolia võõras aias.

Tahaks surra, aga tuleb rääkida

kive ja naelu täis suuga,

verd täis suuga.

Hääldada sõnu nende asemel, kellelt võetud hing.

Kuidas teada, mida nad tahtsid öelda?

Kõnele, luuletaja,

kõnele, kuigi sul pole mingit õigust,

aga kui enam ei saa välja kannatada – 

sülita naelte ja kivide vahelt.

Ja kõnele edasi.

Südame purukslitsutud õun ei püsi koos.

Õied on uhkelt avali kevadpäikesele vastu. 

Looduse häbitus.

Elavate häbi.

Sõnade teravad kivid

ärakuivanud suus.

30.04.2022

Nii kõlab Anna Verschiki tõlge, mis ilmus sel suvel tema koostatud ja tõlgitud Ukraina sõjaluule kogumikus „Kas rabelen välja sellest tusast?“.

Laureaadi jaoks oli võit ootamatu, sest tema arvates on tõlge ja luule kunst ja seda ei saa samamoodi hinnata nagu teadusartiklit. „Alati tekib küsimus, kui palju on selles objektiivset ja kui palju subjektiivset. Näiteks võib mõni luuletus olla objektiivselt hea, aga esteetiliselt ei pruugi see mind või hindajat kõnetada. Selles mõttes oli võib-olla lihtsalt kokkulangevus, et minu maitse ja minu tõlkemaneer haakusid sellega, mida žürii parajasti otsis.“

Luuletõlkeauhinna žüriisse kuulusid Mirjam Parve, Kaisa Ling ja Mart Velsker.

Samal piduõhtul avati ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikooli Akadeemilises Raamatukogus Daniele Monticelli koostatud näitus „Tõlkes sündinud: Eesti kultuuri ajalugu tõlkekirjanduse peeglis (1525–2025)“, mis jääb avatuks 14. märtsini 2026.