Rita Niineste: "Filosoofia ei saa (ega taha) otseselt kedagi elama õpetada"
Ӱ Ülikooli doktor Rita Niineste kaitses 28. jaanuaril 2025 oma doktoritöö pealkirjaga: "A Pleasure of One’s Own: On the Intersubjectivity of Sexual Experiences" („Naudingu tähendus. Uurimus seksuaalsete kogemuste intersubjektiivsusest“). Intervjuus jagab ta oma mõtteid doktorantuuri ja enda uurimisteema kohta.
Mis ahvatles Sind doktorantuuri astuma?
Mind motiveeris võimalus tegeleda sügavuti filosoofilise uurimistööga mind huvitaval teemal ja valdkonnas. Doktorantuur andis selleks sobiva akadeemilise toe ja raamistiku ning aitas ajaliselt sobima panna ühelt poolt uurimistöö ja õpetamise ning teiselt poolt töö väljaspool ülikooli ja pereelu.
Miks oli oluline uurida lähemalt just neid küsimusi, mida oma doktoritöös käsitled?
Seksuaalsus on teema, mis puudutab meid kõiki, aga sellest on üsna raske filosoofiliselt mõelda ja ajalooliselt on seda ka vähe tehtud. Eriti suur puuduja selles ruumis on naiste perspektiiv. Täpsemalt huvitas mind naudingu ja tähendusloome vastastikmõju ning selle seosed kehastumuse ja intersubjektiivsusega. Arvan, et on oluline, et suudaksime oma seksuaalsusest rahulikumalt ja analüütilisemalt mõelda. Vaadates, kui keeruliseks ja mõneti meeleheitlikuks on viimasel ajal muutunud sugudevahelised suhted ning kuidas sellel on omakorda järelmid eri valdkondadesse alates sündivusest kuni demokraatia toimimiseni, siis nende seoste mõistmine on vajalik, et muuta inimestevahelisi suhteid hoolivamaks ja teadlikumaks.
Millised olid sinu salanipid, kuidas järjepidevalt oma doktoritööga tegeleda, et edukalt lõpuni jõuda?
Mul tegelikult ei olnudki vaja nippe doktoritööga tegelemiseks, sest sellega oleksin võimaluse korral nagunii kogu aeg tegelenud. Keeruline oli hoopis kõik muud tööd ja toimetused piisavalt kiiresti ja hästi tehtud saada, et jääks aega kirjutamiseks.
Milline oli mõni meeldejääv või naljakas seik, mis teadustöö kirjutamise jooksul juhtus?
Kuna pidin töö kirjutamiseks peale filosoofiliste tekstide läbi töötama ka väga palju empiirilist seksuaalsuse kohta käivat materjali, siis harjusin sellega ära ja see muutus n-ö tehniliseks sõnavaraks. Aeg-ajalt pidin endale meelde tuletama, et paljude inimeste jaoks on siiski üsna keeruline seksist rääkida, isegi kui kontekst on teaduslik või filosoofiline. Ühes doktoriseminaris pidime kuulama üksteise ettekandeid ja tagasisidet andma. Kui tuli minu kord, ütles kaasdoktorant kohmetult, et ta ei saa mu ettekannet kommenteerida, sest tal läks teemapüstitusest aru saades mõte uitama ja ta ei suutnud enam keskenduda. Sarnaseid olukordi tuleb aeg-ajalt ette ka rahvusvahelistel konverentsidel, kus inimestel on tihti väga erinev kultuuritaust.
Lähtudes oma uurimisvaldkonnast, mis on sinu jaoks “tark eluviis”?
Tark eluviis on filosoofiline eluviis. Filosoofia ei saa (ega taha) otseselt kedagi elama õpetada, aga filosoofiliselt mõtlema harjunud inimesel võib olla lihtsam jõuda arusaamiseni, et paljud probleemid ei olegi tegelikult probleemid, ja sellega haakuvalt, nagu juba Krõll ütles, head teha saab ka nii, kui muist jätta tegemata.
Mida hindad oma juhendaja või juhendajate juures kõige rohkem?
Minu juhendaja Tõnu Viik on filosoof. Filosoofides on tihti midagi ebainimlikku, aga neil on oma stiil. Mulle meeldis, kuidas juhendaja kohe alguses demüstifitseeris kogu doktoritöö kirjutamise protsessi — tegemist on vajaliku etapi, kuid mitte elutööga. See muidugi ei tähenda, et filosoof ei võiks oma tööd kirjutades pidevalt sisemiselt põleda. Igatahes oli mul sellest vormiliselt emotsioonitust hoiakust palju abi. Kõige olulisem oli siiski see, et ilma selleks midagi erilist tegemata suutis juhendaja panna mind uskuma, et doktorantuur on tehtav ja ka mina suudan seda teha, tuleb lihtsalt püsida kursil. Olen talle selle eest väga tänulik.