ÌìÃÀÓ°ÊÓ

Mis ahvatles Sind doktorantuuri astum?

Võiks öelda, et olin oma elus professionaalses plaanis ristteel – või hoopis tihkes võsas? – ning doktorantuuri astumise idee tabas mind 2016. aasta juunis üpris ootamatult. 

Olin peol ja kaks vanemat kolleegi käisid välja mõtte, et võiksin ju katsetada akadeemilist karjääri… Samal õhtul sai jõutud ka ideeni, et hea oleks võrrelda Lautréamonti krahvi, kellega juba selleks ajaks mitu aastat töötanud olin, nooreestlase Jaan Oksaga, kes mulle toona veel kaunis tundmatu oli. See juuni möödus hullumeelse töötähe all, aga usun, et sain valmis üpris adekvaatse kavandi, sest vastu mind võeti. Küll ei olnud mul toona vähematki aimu, kui pikaks ja raskeks see protsess viimaks osutub… 

Mis või kes mind siis viimaks ahvatles? Juhus? Ja ettemääratus? On nagu on. Tagantjärele olen selle ahvatluse üle ainult rõõmus.

Miks oli oluline uurida lähemalt just neid küsimusi, mida oma doktoritöös käsitled?

Lähenesin uuritavatele autoritele, kasutades psühhoanalüütilist võttestikku. Töö alapealkiri oli ju „üleastuv-tume kirjandus ja luulekeele revolutsioon“. Aga seda üleastuvust ja tumedust vaadates ei pääsenud kuidagimoodi ka iseenda psüühe tumeduse ja transgressiivsuse uurimisest. Mingil moel tundus mulle, et uurides Jaan Oksa ja Lautréamonti tekstide poeetikat, uurisin ka iseenda hinge. Võib-olla just see muutis selle töö mulle eriti huvitavaks. Loodetavasti saab ka lugeja minu uurimusest natuke rohkem teada iseenda psüühe kohta. 

Laiemas plaanis tõi minu võrdlev uurimus esile, kuivõrd oluline ja revolutsiooniline autor Jaan Oks tegelikult oli. Seega võiksin öelda, et see oli päris kindlasti ka rahvusliku sisuga projekt. Näitasin, kuidas eesti kirjanik Jaan Oks viis läbi samaväärse luulekeele revolutsiooni kui tema Lääne kolleegid. 

Mulle näib, et 20. sajandi alguse eesti kirjandus muutub selle uurimuse valguses justkui veel vägevamaks. Meie modernism ei jäänud prantslastele põrmugi alla! Oleks Jaan Oks kirjutanud prantsuse keeles, siis oleksid 1920. aastate prantsuse sürrealistid võinud just temast kujundada oma kirjandusliku õpetaja, tõeliselt kultusliku figuuri nagu seda oli Comte de Lautréamont!

Millised olid sinu salanipid, kuidas järjepidevalt oma doktoritööga tegeleda, et edukalt lõpuni jõuda?

Mul kulus sellele ikkagi väga palju aega. Seega võiksin jagada palju salanippe, kuidas protsessi pikendada… Üks võimalus on näiteks jääda kinni teoreetiliste tekstide lugemisse. Psühhoanalüütilise teooria puhul võib vast juba puhtalt Jacques Lacani tekstidesse igaveseks takerduda – niipea, kui paistab, et saan millestki aru, siis loen järgmine päev edasi ja mõistan, et ei saa enam millestki aru või saan hoopis kõigest täiesti teisiti aru. Ja oleks siis nii, et piisaks ainult Lacani lugemisest… Teoreetikute mass on ju määratu. Salanipp oli see, et üks hetk lõpetasin igasuguse teooria lugemise ning asusin üksnes kirjutama. Muidugi olin lugedes teinud kogu aeg märkmeid, mida sain kasutada, aga üks hetk tuli teooriale lihtsalt joon alla tõmmata.

Teine salanipp on ehk see, et teema huvitas mind väga. Jaan Oks ja Lautréamont on sedavõrd rikkalikud, kütkestavad ja hullumeelsed autorid, kes ei väsinud mind üllatamast… Ja nagu juba enne mainisin, siis oli minu teema mulle väga hingelähedane sõna tõsises mõttes. Näis, et Oksa ja Lautréamonti tekstide uurimine oli justkui ettekääne iseenda uurimiseks.

Samas on salanipp ka distsipliin… Seada endale kindel graafik, kirjutada kindlatel kellaaegadel iga päev. Või vähemasti anda endast parim sedasorti distsipliini heaks…

Mõneti muidugi on see ikkagi ime, et ma selle monograafia valmis sain, sest mulle endale näis korduvalt, et see töö ei jõua mitte kunagi lõpule. Mõni päev tabab see mind praegugi üllatusena.

Milline oli mõni meeldejääv või naljakas seik, mis teadustöö kirjutamise jooksul juhtus?

Kuna tööle kulus ju peaaegu dekaad, siis jõudis juhtuda omajagu meeldejäävat ja naljakat ja ka mitte-nii-väga-naljakat. 

Naljakas oli ehk see, et need autorid minu jaoks lõpuni huvitavad olid. Juhtus nende aastate jooksul küll ka momente, kus tundsin, et mul on Oksast ja Lautréamontist täiesti kõrini… Aga siis avanesid nad ühtäkki täiesti uute vaatenurkade alt. Ja huvi tärkas taas.

Kummastavad siiani ka kirgastushetked, mis mind teoreetilise kirjandusega töötades tabasid. Mul on tunne, et psühhoanalüütilise teooria puhul on sellised epifaaniad mulle eriti jõuliselt mõjunud. Võid ju lugeda paberi pealt, millised on näiteks Sigmund Freudi välja pakutud psüühe dünaamilised või topograafilised mudelid, neid võib isegi analüütilises tekstis proovida pealispindselt rakendada… Aga sellistest psühhoanalüütilistest mõistetest aru saamine on midagi muud, see vist saabub siis, kui oskasin neid näidete varal iseenda psüühe kontekstis päriselt näha. See ongi tegelikult väga naljakas…

Lähtudes oma uurimisvaldkonnast, mis on sinu jaoks „tark eluviis“?

Ahaa! Suurepärane küsimus. Võib-olla hõlmab tark eluviis just nimelt seda eelmises vastuses mainitud eneseanalüüsi? Aga võib-olla on „tark“ just nimelt elada ilma igasuguse analüüsita, tegutsedes n-ö tummalt ja pimedalt nagu automaat, tugev talupojatarkus taskus pungitamas? 

Samas olen hakanud ise mõtlema, et võib-olla see lõputu eneseanalüüs ka nii viljakas alati ei ole. Teame ju küll, et psühhoanalüütiline protsess võib kesta pea igavesti, ilma et mingit muutust toimuks. On ju mõnikord öeldud, et tervenemise tõenäosus on täpselt sama ka siis, kui inimene analüütiku juures ei käi. Mõnikord näib mulle ka nii, et analüüsi katte all võivad inimesed jääda mingites rohkem või vähem tõelistes traumades suplema, võib ehk käivituda isegi mingi veider masohhism, soovimatus oma kannatusest loobuda.

Aina rohkem arvan, et „targa eluviisi“ juurde käivad ehk paremini erinevad meditatiivsed praktikad. Samuti liikumine värskes õhus ja aeg lähedaste inimestega. Ja „tark“ ja unenäguderikas uni!

Mida hindad oma juhendaja või juhendajate juures kõige rohkem?

Minu juhendaja Daniele Monticelli uskus minusse, ma arvan, et see oli kõige olulisem. Samuti andis ta minu kirjutatud peatükkidele alati väga kiiret ja väärtuslikku tagasisidet. Ta suutis ka väga delikaatselt anda mõista, kui olin mõnikord kirjutamises lohakaks läinud ning töö vajas ümbertegemist. 

Hindan Danielet teadlase ja juhendajana väga kõrgelt. Ta oli mulle protsessis alati toeks, mitte kunagi takistajaks.