Eesti filoloogia eriala tudeng: kirjandus pakub palju võimalusi kirglikeks aruteludeks
Robin Lek on eesti filoloogia teise aasta tudeng, kelle sõnul toetab eriala tema huvisid, loob eeldused kultuuri valdkonnas töötamiseks ja unistust saada kirjanikuks. "Minu südameasjaks on juba aastaid olnud kirjanduse lugemine ja selle uurimine, tolle üle mõtisklemine. Kirjandusega põhjalikult tegelemiseks on vaja arusaamasid keele toimimisest. Eesti filoloogia TLÜ-s on ainulaadne eriala Eestis, mis ei löö kahte nii tugevalt seotud valdkonda teineteisest lahku."
Miks otsustasid minna õppima just eesti filoloogiat?
Minu südameasjaks on juba aastaid olnud kirjanduse lugemine ja selle uurimine, tolle üle mõtisklemine. Kirjandusega põhjalikult tegelemiseks on vaja arusaamasid keele toimimisest. Eesti filoloogia TLÜ-s on ainulaadne eriala Eestis, mis ei löö kahte nii tugevalt seotud valdkonda teineteisest lahku. Laiemalt huvitab mind, kuidas kultuurid toimivad ja millised on nende sisemised struktuurid. Seal on samuti oluline roll keelel ja sellel, kuidas me läbi keele maailma mõtestame, mis omakorda väljendub kirjandusteostes. Kuna ma olen üles kasvanud eesti kultuuri keskel, oli kõige mõistlikum ja efektiivsem kõigepealt õppida seda põhjalikult tundma. Juba praegu (2. õa lõpus) saan õpitud teadmisi rakendada ka teiste kultuuride ning kultuuriliste nähtuste mõtestamisel. Eesti filoloogia annab laia põhja, mis toetab mu huvisid, loob eeldused kultuuri valdkonnas töötamiseks ja toetab minu unistust saada kirjanikuks.
Millised on olnud lemmikteemad või -õppeained?
Mulle on peaaegu kõik ained meeldinud. Siiski lemmikuteks on jäänud kirjandusega seotud kursused. Võib-olla see arvamus tuleb sellest, et just lõpetasin need ained, aga lemmikud on praegu kirjandustekstide lähianalüüsi ja tekstitüüpide kursused, mis andsid põhioskuseid, kuidas tekstidega tegeleda, neid analüüsida ja luua. Tekstitüüpide aine sidus taas väga põhjalikult keelt ja tekstilist analüüsi, seda, kuidas keel kutsub esile emotsioone ja väljendab nii mõndagi, mida otseselt sõnades ei mainita. Palju sellest tundub elementaarne, aga kuna keel on nii igapäevane, siis ei pane seda tähele, kui eraldi ei mõtle keele toimimisele ega õpi/loe juurde sellest.
Räägi enda mõnest põnevast projektist, mida oled teinud.
Praktikat pole ma veel läbinud, küll aga lähen sügisel Loomingu Raamatukogu toimetusse – ootan seda väga! Minu suurim projekt on olnud TLÜ-sse kirjandusklubi ÜDI asutamine ja selle eestvedamine. See sai sügissemestril alguse ELU projekti raames, aga teen kõik endast oleneva, et see jääks veel pikaks ajaks püsima: muuhulgas korraldasime kevadel iga nädal vähemalt ühe sündmuse. Tohutult äge on olnud kokku tuua kirjandushuvilisi inimesi ja oma ala professionaalidega suhelda, neid tutvustada tudengitele. Kuna enamik meie sündmuseid on olnud avatud kõigile, siis on väga äge olnud näha, kuidas lisaks tudengitele on klubi toonud kokku ka teisi kirjandushuvilisi: kõige noorem oli abiturient, kes plaanib sügisel TLÜ-sse õppima tulla, ja osad on juba TLÜ lõpetanud, aga kirjandus toob neid endiselt meie juurde tagasi. Mind on rõõmsaks teinud, et kirjandus kõnetab endiselt nii paljusid!
Milline on üks levinud väärarusaam, mida oled kuulnud oma eriala kohta?
Mulle hüppab pähe kaks varianti: (1) kirjanduse ja keele õppimine on väga kuiv ning igav tegevus; (2) mis selle kraadiga ikka peale hakata… Teisest ma juba rääkisin esimese küsimuse vastuses, kuidas filoloogia loob palju töövõimalusi, eriti kultuuri valdkonnas. Kuivusest ning igavusest… loengud on väga kaugel sellest, sest kirjandus pakub palju võimalusi kirglikeks aruteludeks. Isegi kui keeleteoreetilites loengutes on vaja vahel rohkem teooriat tuupida, siis seegi pakub lõputult põnevaid võimalusi, kuidas end ümbritsevas maailmas keelt uue nurga alt analüüsima hakata. Meie õppejõud on väga avatud meelega ja vahvad ning ei ole harv, kui loengutes saab kollektiivselt naerda. Eesti filoloogia eriala on väga kaugel igavusest.
Kas sul on mõtteid ka, mida pärast lõpetamist teed?
Ma tahaksin magistrisse edasi minna, kas kirjandusteadusesse või Jaapani uuringutesse (see on mu kõrvaleriala), aga praegu kaldun esimese poole. Olen mõelnud doktorantuuri minna kirjandust uurima. Lisaks ma kirjutan ning tahan tulevikus oma tekste avaldada, tahan proovida ka tõlkimist. Võib-olla veel korraldada edasi kirjanduslikke sündmuseid selle teadmiste pagasi põhjal, mida ÃœDI mulle on andnud, sest sarnaste huvidega inimeste kokkutoomine teeb südame soojaks. Igal juhul tahan toimetada edasi nii kultuuris kui ka teaduses. ձ辱²Ô²µ³Ü»å on kõiki neid plaane toetanud.
Mida soovitaksid noorele, kes kaalub eesti filoloogia õppimist, kuid pole veel päris kindel?
Tule kindlasti! Filoloogias saab palju teadmisi ja olulisi oskusi, mida edaspidi rakendada nii eraelus kui ka tööl. Siin on sinu ümber vahvad ja toetavad õppejõud ning üldse avab ülikoolis millegi sellise õppimine uksi, kuna saad olla kursis uusima infoga oma valdkonnas, saad uusi kontakte ja muidugi kuulata oma ala professionaale. Eesti filoloogia annab tugeva põhja ja loob palju võimalusi, kastab seemet ning paneb selle lokkavalt kasvama. Kaotada pole midagi!