Kadri-Liis Kusmin: doktorantuuri tõi mind soov leida lahendus igapäevaelus silma jäänud probleemile
22. septembril 2025 kaitses Kadri-Liis Kusmin doktoritööd “Pädevuste ebastabiilsuse ohjamine: raamistik ja metoodika pädevusteabe haldamise kavandamiseks, rakendamiseks ja hindamiseks“, kus uuris, kuidas muuta tööjõuoskuste juhtimine tulevikukindlaks. Töö käigus loodud raamistik aitab organisatsioonidel paremini toime tulla töötajate pädevuste kiire muutumisega ning toetab ettevõtte kohanemisvõimet muutuvas keskkonnas. Uurisime Kadri-Liisilt, miks ta otsustas doktorantuuri astuda, mis teda sel teekonnal motiveeris ja mida tähendab tema jaoks tark eluviis.
Mis ahvatles Sind doktorantuuri astuma?
Igapäevaelus jäi mulle silma probleem, millele tahtsin lahendust leida. ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikooliga oli mul juba varasem väga hea kogemus, sest lõpetasin siin IT-juhtimise magistrantuuri professor Peeter Normaku juhendamisel, kellega koostöö jättis väga hea mälestuse. Seetõttu tulingi jälle doktorantuuri astudes tema jutule.
„Uurimuse käigus sain aru, et ülevalt alla lähenemise asemel tuleb alustada rohujuure tasandilt.“
Miks oli oluline uurida lähemalt just neid küsimusi, mida oma doktoritöös käsitled?
Uurimuse käigus sain aru, et "ülevalt alla" lähenemise asemel tuleb alustada rohujuure tasandilt ja liikuda sealt ülespoole. Kuigi käsitlesin pädevusteavet ka strateegilisel tasandil, püstitasin uurimisküsimused just ettevõtte vaatevinklist lähtudes, keskendudes sellele, kuidas seda kõige tõhusamalt planeerida.
Millised olid Sinu salanipid, kuidas järjepidevalt oma doktoritööga tegeleda, et edukalt lõpuni jõuda?
Salanippe mul ei olnudki. Kõige rohkem läks vaja kannatlikkust ja järjekindlust. Lugesin hiljuti mõtet, mis jäi kõlama: "Tehtud töö on parem kui perfektne, kuid tegemata töö". Tihti lihvisin oma artikleid liiga kaua, kuigi oleksin võinud need varem esitada ja tagasiside põhjal hoopis neid hiljem parandada.
Milline oli mõni meeldejääv või naljakas seik, mis teadustöö kirjutamise jooksul juhtus?
Kõige naljakam oli see, et astusin doktorantuuri samal ajal kui mu ema ja tädi. Loengutes naljatleti, et nad kontrollivad, kas ma ikka oma koolitükid tehtud saan. Ka pereüritustel istusime tihti kolmekesi ja arutasime kooliasju.
Lähtudes oma uurimisvaldkonnast, mis on Sinu jaoks tark eluviis?
Leida endale kutse, mis tõeliselt huvi pakub ning ümbritseda end hea kollektiiviga.
Mida hindad oma juhendaja(te) juures kõige rohkem?
Mul oli kaks juhendajat: professorid Peeter Normak ja Tobias Ley. Kõige rohkem hindan nende usku minusse. Olgugi, et mul läks artiklite ja lõputöö lihvimisega tohutult aega, ei kaotanud nad kordagi kannatust ja andsid alati asjakohast ja kasulikku tagasisidet. See oli ka üks tugev motivaator, mis mind lõpetama ärgitas.